Kuidas alustati

Pärast ülikoolist lahkumist jõudis Harris New Yorgi hääbuvasse folkklubide ringi. Tema 1970. aasta debüüt „Gliding Bird“ ilmus ajal, mil plaadifirma tegevuse lõpetas; lõppes ka tema abielu ning ta naasis koos väikese tütrega Washington, D.C. piirkonda. Ühel kohalikul esinemisel jäi ta silma Chris Hillmanile, kes soovitas teda Gram Parsonsile.

Parsons palkas ta harmoonialauljaks. Töö albumitel „GP“ ja „Grievous Angel“ õpetas talle, kuidas kantrihääl võib kohtuda rokiga oma iseloomu kaotamata. Parsons suri 1973. aastal ja koostöö lõppes järsult. Harris asutas Angel Bandi ja salvestas loo „Boulder to Birmingham“, pannes leina oma uue alguse keskmesse.

Tuntuks saamine

1975. aasta albumist „Pieces of the Sky“ sai tema läbimurre suure plaadifirma artistina. Harris käsitles vanu kantrilaule elava materjalina ja tutvustas uuemaid laulukirjutajaid; tema ansambli Hot Band koosseisu kuulusid James Burton, Rodney Crowell ja hiljem Ricky Skaggs. Tema anne ei seisnenud lihtsalt laulude kaverdamises: ta leidis igast laulust tunde, mis pani selle kõlama värskelt ja isiklikult.

Muusika ja tuntumad lood

Tema valikud ei mahtunud ikka veel mugavalt ühte kategooriasse. Mänguline „C'est La Vie“ kõlas kõrvuti eheda kantri ballaadidega; 1980. aastal ilmunud „Roses in the Snow“ viis seaded tagasi akustilise bluegrass’i juurde. 1987. aastal tegi ta koos Dolly Partoni ja Linda Ronstadtiga albumi „Trio“, kus kõige olulisem oli lauljate tihe kooskõla. Neli aastat hiljem salvestasid Harris ja tema ansambel Nash Ramblers unarusse jäänud Rymani auditooriumi laval ja juhtisid hoonele taas tähelepanu; pärast taastamist avati see 1994. aastal.

Edu ja tunnustus

Tema singlitest jõudis kakskümmend seitse kantri esikümnesse ja neist seitse esikohale. Tema mõju elas edasi ka ansamblites: palgatud muusikutest said olulised artistid, produtsendid ja Americana-muusika tugisambad. 2008. aastal sai temast Country Music Hall of Fame’i liige ning 2018. aastal pälvis ta Recording Academy elutööauhinna.

Mis sai edasi

Kui kantriraadio tema muusikat enam ei mänginud, hakkas ta otsima teistsugust kõla. Daniel Lanois’ atmosfäärilist albumit „Wrecking Ball“ meenutades ütles Harris, et ta mõistis tollal: kantriraadio peole teda enam ei kutsutud, seega võis ta proovida midagi muud. 1995. aasta albumil asendus lihvitud kantrikõla tumedakõlaliste kitarride ja löökpillidega, kuid Harrise selge jutustajahääl jäi alles.

2000. aastal muutis ta albumiga „Red Dirt Girl“ taas suunda: kirjutas kõik lood peale ühe ise ja võitis sellega Grammy. See hiline loomepuhang näitas selgelt, et tunnustatud laulutõlgendajast oli saanud ka otsiv laulukirjutaja. Stuudiost eemal asutas ta 2004. aastal Nashville'i koertepäästeorganisatsiooni Bonaparte's Retreat, mis leiab hädas varjupaigakoertele endiselt püsikodud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 05.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada