Kuidas alustati

1962. aastal San Antonios sündinud Navaira kasvas üles Willie Nelsonit ja ansamblit Little Joe y La Familia imetledes. Muusikastipendium viis ta Southwest Texas State Universitysse, kus ta kavatses saada õpetajaks. Kolme aasta pärast lahkus ta ülikoolist, sest tahtis inimesi lõbustada. 1983. aastal sai temast ansambli David Lee Garza y Los Musicales solist. Viis aastat hiljem lahkus ta, et luua koos venna Raúliga ansambel Emilio y Grupo Rio; nõnda said tema karjääri keskmeks pere ja oma jõuline hääl.

Tuntuks saamine

Tema esimene oma nime kandev album tõi Grammy nominatsiooni ning sellele järgnenud hispaaniakeelsed albumid tegid temast tähe kogu Texases ja Mehhikos. 1993. aastal jagas ta Alamodome'i lava Selenaga 30 000 inimese ees; nende duett „Tu Robaste Mi Corazón“ ühendas Tejano-muusika kõrgaja kaks sümboolset häält. Navaira oli piiriäärse Texase muusikas alati kuulnud ka kantrit. Kui Capitol Nashville avaldas 1995. aastal albumi „Life Is Good“, lühendas ta esinejanime kujule Emilio ja alustas üleriigilise kantripubliku ees uuesti.

Muusika ja tuntumad lood

Kahe žanri vahel ei näinud ta arvestust, vaid ühist rütmi: tema sõnul on Tejano- ja kantrimuusikal põhimõtteliselt sama two-step’i rütm, ainult üks on inglise ja teine hispaania keeles. Ta pidas silmas mõlemat publikut: salvestas ingliskeelset kantrimuusikat ja andis samal ajal välja hispaaniakeelseid Tejano-plaate. Žanripiiride ületamine tõi Top 30 kantrisingli ja viis albumi „Life Is Good“ kantrialbumite edetabelis 13. kohale. Tejano-muusika jäi siiski tema karjääri südameks.

Edu ja tunnustus

Tejano-plaadid tõid talle ka auhinnad: „Acuérdate“ võitis 2003. aastal parima Tejano albumi Grammy ning „De Nuevo“ pälvis 2008. aastal Ladina Grammy. Kogu karjääri jooksul võitis ta üle kahekümne Tejano Music Awardsi, sealhulgas viis korda aasta meesartisti tiitli. 2007. aastal sai Emiliost ja tema ansamblist ühtlasi viimane Tejano-esineja RodeoHoustonil, kus neid kuulas 69 000 inimest.

Mis sai edasi

2008. aasta märtsis oleks tema elu Houstoni kiirteel peaaegu lõppenud: reisibussi avariis sai ta raske ajutrauma ja vajas mitut operatsiooni. Ta meenutas, et arvas karjääri olevat läbi. Taastudes pidi ta uuesti õppima laule, mis olid varem tulnud iseenesest, kuid 2010. aastal naasis ta lavale ja pani ansambli järk-järgult uuesti kokku. 2015. aastaks oli ta taas kontserdireisidel ja salvestas muusikat. 53-aastasena suri Emilio 2016. aasta mais oma kodus New Braunfelsis. Viimase teadaoleva kontserdi andis ta 11. mail Monterreys, viis päeva enne surma. 2018. aastal anti talle postuumselt Tejano Music Awardsi elutööauhind.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 15.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada