Kuidas alustati

Kópavoguris islandlannast ema ja itaallasest isa peres sündinud Torrini liitus seitsmeaastaselt kooriga ning astus viieteistaastaselt ooperikooli. Seitsmeteistaastaselt laulis ta restoranides ja muusikalides ning ansamblis Spoon, seejärel osales GusGusi esimesel albumil. Kui ansambel valmistus välismaale minema, lahkus ta, sest ei tundnud end selleks valmis. Pärast üht Spooni kontserti pakkus üks mees talle tulusat lepingut, et teha temast popstaar. Torrini meenutas hiljem oma vastust: „Ma ei tahtnud, et mind puuri pandaks. Tahtsin lihtsalt laulda.“

Tuntuks saamine

Lõpuks kolis ta Londonisse ja õppis laule kirjutama. Rahvusvahelise läbimurde tõi talle 1999. aastal ilmunud elektrooniline, trip-hop’i mõjutustega „Love in the Time of Science“. 2002. aastal laulis ta „Gollum’s Song“ ning kirjutas ja produtseeris koos Dan Careyga Kylie Minogue’i loo „Slow“. Järgmise albumiga keeras ta aga suurejoonelisusele selja: pärast lähedase inimese surma andis „Fisherman’s Woman“ nappide kitarride ja bassiga leinale ruumi, seda üle paisutamata.

Värvikama kõla juurde naasis ta 2008. aastal albumiga „Me and Armini“. Selle singel „Jungle Drum“ osutus ootamatult suureks edetabelieduks ja viis Torrini maailmaturneele. Saadud tulu võimaldas tal pärast poja sündi kaks aastat kodus olla.

Muusika ja tuntumad lood

Koos kauaaegse koostööpartneri Careyga on Torrini liikunud elektroonikast ja trip-hop’ist intiimse akustilise laulukirjutamise juurde ning sealt tagasi mängulise popi poole. 2013. aastal järgnes „Tookah“; hiljem andis ta Belgia ansambli Colorist Orchestra saatel oma loomingule uue kuju ning tegi koos Kid Koalaga albumi „Music to Draw To: Satellite“. Neid muutusi seob tema hillitsetud hääl.

Mis sai edasi

2024. aastal naasis ta pärast enam kui kümne aasta pikkust sooloalbumite pausi albumiga „Miss Flower“. See kasvas välja sadadest kirjadest, mis leiti pärast Torrini sõbra Zoe ema Geraldine Floweri surma. Torrini ja Zoe vormisid arhiivi lauludeks vabadusest, ihast ja elu tahkudest, mis ametlikest elulugudest välja jäävad; loost sündis ka muusikaline film „The Extraordinary Miss Flower“.

Nelja-aastase protsessi lõpu poole tundis Torrini, et albumil puudub ikka veel Geraldine’i enda hääl. Pärast unenägu, milles ta Geraldine’ilt abi palus, läks ta järgmisel hommikul alumisele korrusele ja leidis eest Zoe, kes hoidis käes ema käekirjaga äsja avastatud luuletust. Torrini improviseeris selle põhjal loo „Love Poem“ ja teadis viimaks, et album on valmis.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 08.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada