Emiliana Torrini
Emiliana Torrini hääl kõlas filmi „The Lord of the Rings: The Two Towers“ lõpus ning tänu tema kaasautorlusele sai Kylie Minogue üleilmse hiti. Oma teel ei ole Torrini aga hoidnud kinni ühest kindlast kõlast, vaid on järjekindlalt keeldunud laskmast end piiridesse suruda.
Viimati eetris · Jungle Drum
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Jungle Drum4 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Enne kui muusika hakkas arveid maksma, töötas Torrini lumelauapoes, kaaviaritehases ja suviti tänavakoristajana.
- Torrini keeldus esinemast kampaaniavideos „Inspired by Iceland“, kuigi selles kasutati tema muusikat: ta leidis, et videos kaasa tegemine oleks liiast.
- Esimese näitlejarolli tegi ta filmis „The Extraordinary Miss Flower“; põhiline võtteperiood stuudios kestis kaks päeva ning hiljem tehti kirjade lugejatega veel paar lisavõtet.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Kópavoguris islandlannast ema ja itaallasest isa peres sündinud Torrini liitus seitsmeaastaselt kooriga ning astus viieteistaastaselt ooperikooli. Seitsmeteistaastaselt laulis ta restoranides ja muusikalides ning ansamblis Spoon, seejärel osales GusGusi esimesel albumil. Kui GusGus hakkas plaanima välismaale minekut, lahkus Torrini, sest ei tundnud end selleks valmis. Pärast üht Spooni kontserti pakkus keegi mees talle tulusat lepingut, et teha temast popstaar. Torrini meenutas hiljem oma vastust: „Ma ei tahtnud, et mind puuri pandaks. Tahtsin lihtsalt laulda.“
Tuntuks saamine
Lõpuks kolis ta Londonisse ja õppis laule kirjutama. Rahvusvahelise läbimurde tõi talle 1999. aastal ilmunud elektrooniline, trip-hop’i mõjutustega album „Love in the Time of Science“. 2002. aastal laulis ta „Gollum’s Song“ ning kirjutas ja produtseeris koos Dan Careyga Kylie Minogue’i loo „Slow“. Järgmisel albumil, „Fisherman’s Woman“, pööras ta aga suurejoonelisusele selja: pärast lähedase inimese surma andis ta nappide kitarride ja bassiga leinale ruumi, seda üle paisutamata.
Värvikama kõla juurde naasis ta 2008. aastal albumiga „Me and Armini“. Selle singel „Jungle Drum“ osutus ootamatult suureks edetabelieduks ja viis Torrini maailmaturneele. Saadud tulu võimaldas tal pärast poja sündi kaks aastat kodus olla.
Muusika ja tuntumad lood
Koos kauaaegse koostööpartneri Careyga on Torrini liikunud elektroonikast ja trip-hop’ist intiimse akustilise laulukirjutamise juurde ning sealt tagasi mängulise popi poole. 2013. aastal ilmus album „Tookah“; hiljem andis ta Belgia ansambli Colorist Orchestra saatel oma loomingule uue kuju ning tegi koos Kid Koalaga albumi „Music to Draw To: Satellite“. Neid muutusi seob tema hillitsetud hääl.
Mis sai edasi
2024. aastal naasis ta pärast enam kui kümne aasta pikkust sooloalbumite pausi albumiga „Miss Flower“. Album kasvas välja sadadest kirjadest, mis leiti pärast Geraldine Floweri surma; Geraldine oli Torrini sõbra Zoe ema. Torrini ja Zoe vormisid kirjadest laulud vabadusest, ihast ja neist elu tahkudest, mis ametlikest elulugudest välja jäävad. Samast loost sündis ka muusikaline film „The Extraordinary Miss Flower“.
Nelja-aastase töö lõpu poole tundis Torrini, et albumil puudub ikka veel Geraldine’i enda hääl. Ühel ööl nägi ta unes, et palub Geraldine’ilt abi. Järgmisel hommikul alumisele korrusele minnes leidis ta eest Zoe, kes hoidis käes äsja leitud luuletust, mille ema oli oma käega kirjutanud. Torrini improviseeris selle põhjal loo „Love Poem“ ja teadis viimaks, et album on valmis.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 08.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
