Kuidas alustati

Paolo Zavalloni sündis 1932. aastal Ricciones ja pidas oma muusikukutsumuse allikaks ema, kelle unistus ooperilaulja karjäärist ei täitunud. Ometi oli unistusest tähtsam vajadus toime tulla: kui fašistid olid isa trükikoja maha põletanud, elas pere vaesuses ja muusikast sai Paolole juba varakult töö. Ta õppis Pesaro Rossini konservatooriumis Franco Mannino juures, jõudis 1953. aastal Bolognasse ja kogus seal kogemusi, mängides igal õhtul klubis. Seejärel liitus ta Henghel Gualdi orkestriga, kust sai kaasa swingitunnetuse, ning pani 1957–58 kokku oma ansambli.

Tuntuks saamine

Murre tuli seitsmekümnendatel. Pärast instrumentaalpala „Madrugada“ edu lõi Zavalloni koos Celso Valliga loo „Amada mia, amore mio“. Vestluse käigus pakkus plaadifirma esindaja Bruno Pallesi välja nime El Pasador: see oli piisavalt hispaaniapärane, et pealkirjaga sobida, kuid seda sai hääldada Romagna kandi kõlaga. Lugu osales 1977. aasta Festivalbaril, tõusis Saksamaal kümnendale kohale ja püsis edetabelis 22 nädalat. 1978. aastal juhatas Zavalloni ka Sanremo festivali orkestrit. Hiljem võttis ta selle pöörde kokku sõnadega, mis eesti keeles kõlavad nii: „Kui ma ei oleks palju aastaid hiljem laulnud lugu ‘Amada mia, amore mio’, rühmaksin ehk ikka veel seal, orel õlal“.

Muusika ja tuntumad lood

Kähe hääl, suured vuntsid ja karakternäitleja pilk ei olnud El Pasadori puhul lihtsalt kostüüm: temas ühinesid helilooja, näitleja ja televisiooni jaoks loodud kuju. Saate „Non stop“ tunnusmuusikat tehes märkas ta, et varem loodud meloodia ei sobinud saate sürrealistliku huumoriga. Ta läks instrumentaalpõhjaga tagasi stuudiosse ja improviseeris sinna sõnadeta madala vokaalpartii; üks tunnusloo nukutegelastest kujundati koguni tema näo järgi. Sellise paindlikkuse oli ta õppinud tantsusaalides, kus orkester pidi minema valsilt üle tangole, tšatšatšale ja ameerika lauludele; nüüd vormis ta selle televisiooni jaoks lavaliseks vaatemänguks.

Mis sai edasi

Kaheksakümnendatel töötas ta muusikuna ka Antonianos. Aastatel 1989 kuni 2001 tegi ta Zecchino d'Oro seadeid ning asutas koos Mariele Ventrega noortekoori Le Verdi Note. Hiljem taandus ta ekraanilt, kuid komponeeris viimaste elukuudeni. Paolo Zavalloni suri Bolognas 20. juunil 2023. Kolm päeva hiljem, juhuslikult just matuste päeval, avaldas tütar Cristina isa seitsmekümnendatest pärit seni avaldamata loo „Restiamo amici“, millele Cristina oli noorena sõnad kirjutanud. Cristina on rääkinud, et lasi perfektsionistist isal esimest versiooni uuesti kuulata ja isa kiitis salvestise lõpuks heaks sõnadega, mis eesti keeles kõlavad nii: „Nüüd laulsid sa seda hästi“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 07.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada