Edith Piaf
Enne suuri kontserdisaale laulis Édith Piaf Pariisi tänavail. Kabareest talle aga ei piisanud: ta tahtis vallutada estraadilavad.
Viimati eetris · Padam... Padam
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Padam... Padam1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- Belleville’i tänaval oleva mälestustahvli järgi sündis ta ühe maja trepil; tegelikult sündis ta aga Tenoni haiglas.
- Pariisi korterist, kus ta 1933. aastal elas, on tehtud tema elule pühendatud väike muuseum.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Laulja ja akrobaadi tütar Édith Giovanna Gassion õppis end kuuldavaks tegema tänaval, muu hulgas isa tänavaetteastete ajal. 1935. aastal märkas teda Louis Leplée ja palkas ta kabareesse Gerny’s. Leplée andis talle nimeks „la môme Piaf“ ehk väike varblane. Kabaree tähendas talle väga konkreetset muutust: ta sai end elatada, ilma et pidanuks iga laulu järel kuulajatelt raha paluma.
Tuntuks saamine
Leplée mõrv 1936. aastal ähvardas selle hoo peatada. Raymond Asso võttis siis tema väljaõppe enda kätte ja aitas tal saada elukutseliseks lavaartistiks. Kui Asso pakkus talle laulu „Mon légionnaire“, keeldus Piaf esialgu. Piaf selgitas: „See on liiga kabareelik, mina aga tahan suurele lavale.“ Lõpuks võttis ta laulu 1937. aastal siiski kavva. Samal aastal saavutas ta edu ABC-s, mis oli otsustav samm Pariisis tunnustuse võitmise poole.
Muusika ja tuntumad lood
Piafi karjäär ulatus ka teatrisse: 1940. aastal mängis ta Jean Cocteau talle kirjutatud näidendis „Le Bel Indifférent“. Ta kirjutas 1946. aastal salvestatud laulu „La Vie en rose“ sõnad. Tema kõrval kujunesid ka teiste artistide karjäärid: ta toetas Yves Montand’i ning seejärel Charles Aznavouri, kellest sai 1951. aastal tema autojuht ja usaldusalune. Piaf sai Aznavourilt laule ning õpetas talle omakorda lauljaametit.
Üks tema koostööpartnereid oli Marguerite Monnot, kes kirjutas laulu „Hymne à l’amour“ muusika. Sõnad kirjutas Piaf. Ta laulis seda 1949. aasta septembris, enne kui tema elukaaslane Marcel Cerdan järgmisel kuul lennuõnnetuses hukkus. Hiljem esitas ta laulu Cerdani mälestuseks.
Mis sai edasi
1950. aastatel viis morfiinisõltuvus ta mitmel korral võõrutusravile. 1956. aastal saavutas ta suure edu New Yorgi Carnegie Hallis. 1961. aastal naasis ta Olympia lavale lauluga „Non, je ne regrette rien“. 1962. aastal abiellus ta Théo Sarapoga ja laulis temaga koos laulu „À quoi ça sert l’amour ?“. Ta suri 1963. aasta oktoobris Grasse’i lähedal, olles 47-aastane.
26. juulil 2024 esitas Céline Dion Pariisi olümpiamängude avatseremoonia lõpetuseks Eiffeli tornist laulu „Hymne à l’amour“.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 02.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
