Kuidas alustati

Edmond Montague Grant sündis 1948. aastal Briti Guajaanas Plaisance'is ning asus 1960. aastal Londonis elavate vanemate juurde. 1965. aastaks oli ta aidanud asutada Põhja-Londoni ansambli the Equals, kuhu kuulus kolm mustanahalist ja kaks valgenahalist liiget. Grantist sai ansambli kitarrist, laulukirjutaja ja produtsent; tema „Baby Come Back“ viis nad 1968. aastal Ühendkuningriigi edetabeli 1. kohale. Edu tuli hoolimata avalikust vaenulikkusest. Granti meenutuse järgi lõhkusid diskorid nende plaate otse eetris, kuid noorte kuulajatega leidsid nad ikkagi ühise keele.

Tuntuks saamine

1971. aastal sai 23-aastane Grant geneetilise häirega seotud infarkti ja loobus the Equalsiga kontserdireisidest, kuid jätkas ansambliga laulude kirjutamist ja salvestamist. Sundpaus suunas ta uuele rajale: ta proovis steppi ja näitlemist ning ehitas seejärel karjääri stuudiopuldi taga uuesti üles. Grant rajas oma Londoni koju stuudio Coach House ning asutas 1974. aastal Ice Recordsi ja plaadipressimistehase, mis andsid talle tavatult suure kontrolli salvestamise, tootmise ja õiguste üle. 1979. aastal jõudis „Living on the Frontline“ tema esimese soololoona Ühendkuningriigi edetabelisse ja tõusis 11. kohale.

Muusika ja tuntumad lood

Granti sooloplaadid olid teadlikult algusest lõpuni tema enda tehtud: ta kirjutas lood, tegi seaded ja produtseeris need, laulis ning mängis sageli kõiki pille. Poppi ja rokki põimis ta reggae, kalüpso ja Aafrika rütmidega. Pärast 1982. aastal Barbadosele elama asumist töötas ta stuudios Blue Wave Studios ja avaldas albumi „Killer on the Rampage“. „I Don’t Wanna Dance“ püsis kolm nädalat Ühendkuningriigi edetabeli 1. kohal, „Electric Avenue“ jõudis aga 2. kohale.

See nimi oli Grantile meelde jäänud ajast, mil ta nägi Brixtoni Black Theatre'ist naastes Electric Avenue tänavasilti ja mõtles, et sellest tuleks fantastiline laulupealkiri. Hiljem seostas ta seda 1981. aasta Brixtoni ülestõusu aegsete ühiskondlike oludega. Poliitika jäi osaks tema popmuusikast: 1988. aasta apartheidivastane laul „Gimme Hope Jo’anna“ jõudis Ühendkuningriigi edetabelis 7. kohale ja Lõuna-Aafrika valitsus keelustas selle.

Mis sai edasi

Ka hiljem jäi Grant kindlaks veendumusele, et Kariibi piirkonna loojatel on õigus oma loomingut ise omada. Ta arendas Kariibi mere piirkonda ühendavat ideed, mida nimetas ringbang'iks, hoidis oma kataloogi enda kontrolli all ja kasutas avalikku tuntust, et nõuda reparatsioone. Ta oli Guyana reparatsioonikomitee rahvusvaheline saadik ja müüs oma salvestisi omaenda veebisaitide kaudu. 2018. aastal kutsuti ta juhtima United DJs Radios iganädalast veebisaadet „Ringbang Time“, et tutvustada kuulajatele Kariibi muusikat. Oma õiguste eest seismine viis Granti ka kohtusse: 2024. aasta septembris tunnistas USA föderaalkohus Donald Trumpi ja tema kampaania vastutavaks autoriõiguse rikkumise eest seoses loo „Electric Avenue“ loata kasutamisega ning lükkas tagasi õiglase kasutuse kaitseväite.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 30.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada