Eddie Cochran
Kui Eddie Cochran 21-aastaselt suri, oli ta aidanud teha elektrikitarrist nii kandva hääle kui ka stuudiotööriista. Tema plaatidele mahtusid teismelise pettumus, kiirus ja ülemeelikus. Karjäär lõppes 21-aastaselt, kuid tema muusika kajas Suurbritannia rokis veel kaua edasi.
Viimati eetris · C'mon Everybody
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1C'mon Everybody1 kord eetrisviimati
- 2Summertime Blues90 päevaga eetris ei olnud
Kas teadsid?
- Kuigi Eddie Cochranil ja tema varasel partneril Hank Cochranil oli sama perekonnanimi, ei olnud nad sugulased.
- Paul McCartney kasutas lugu „Twenty Flight Rock“, et avaldada John Lennonile muljet, kui nad 1957. aastal esimest korda kohtusid.
- Tema Gretsch 6120 korpusesse oli põletatud Metsiku Lääne stiilis G-täht.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Ray Edward Cochran sündis Minnesota osariigis Albert Leas. Tema pere asus 1953. aastal elama Lõuna-Californiasse, kui ta oli juba osav kitarrist. Ta jättis kooli pooleli, et muusikale pühenduda, ning moodustas 1954. aastal kantrilaulja Hank Cochraniga duo Cochran Brothers. Nende koostöö lõppes, kui rock'n'roll tõmbas ta hillbilly-muusikast eemale.
Koos mänedžeri ja laulukirjutaja Jerry Capehartiga hakkas Cochran oma laule looma. Tema 1956. aasta singel „Skinny Jim“ kuulutas muutust; samal aastal astus ta filmis „The Girl Can’t Help It“ üles looga „Twenty Flight Rock“, esitades seda järsu kitarrikõlaga, millest sai tema tunnus.
Tuntuks saamine
Esimene tõeline edetabeliläbimurre saabus looga „Sittin’ in the Balcony“ 1957. aastal. Aasta hiljem jõudis koos Capehartiga kirjutatud „Summertime Blues“ Ameerika Ühendriikides kaheksandale kohale. Laulu vastasseis teismelise, tema töö ja täiskasvanute võimu vahel andis Cochranile sama isikupärase vaatenurga kui tema kitarrimäng.
Muusika ja tuntumad lood
Cochran ei laulnud lihtsalt taustabändi ees. Ta kuulus esimeste rokiartistide hulka, kes kirjutasid ise oma lugusid ja tegid salvestisi pealesalvestustega; ta mängis ka klaverit, basskitarri ja trumme. Selline kontroll võimaldas tal teha kompaktseid salvestisi, kus jõuline ja tihe kitarrikõla kandis lugusid pidudest, autodest, ihast ja teismeliste piirangutest.
„C’mon Everybody“ ja „Somethin’ Else“ arendasid seda käekirja edasi, surumata Cochranit ühte valemisse. Tema eluajal ilmunud ainus stuudioalbum „Singin’ to My Baby“ ühendas veel traditsioonilise popi ja rock'n'roll'i; järgnenud teravamad singlid näitasid, kui kiiresti õppis ta stuudiot kitarri teenistusse seadma.
Edu ja tunnustus
Tema Ameerika karjäär kestis vaid mõne aasta, kuid Suurbritannias peeti teda suureks täheks. 1960. aastal tuuritas ta seal Gene Vincentiga. Tema viimane kontsert toimus 16. aprillil 1960 teatris Bristol Hippodrome.
Mis sai edasi
Järgmisel päeval sai Cochran surmavalt vigastada, kui Heathrow' lennujaama poole sõitnud takso Chippenhami lähedal avarii tegi; Vincent sai raskelt vigastada. Cochran oli 21-aastane. „Three Steps to Heaven“ tõusis seejärel Suurbritannias esikohale ning hilisemad põlvkonnad hoidsid tema loomingut elus: ansamblid The Who, Sex Pistols ja teised salvestasid tema laule. Rock and Roll Hall of Fame võttis ta 1987. aastal oma liikmeks. 2023. aastal paigaldati teatri Bristol Hippodrome juurde sinine mälestustahvel; selle laval oli Cochran andnud oma viimase kontserdi.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 25.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
