Duane Eddy
Duane Eddy näitas, et heliplaadil tähelepanu võitmiseks ei vaja kitarr lauljat: mõni kajasse mähitud madal noot võis kõlada sama avaralt kui Arizona kõrb. See napp ja kohe äratuntav „twang“ tegi temast ühe varase rock'n'roll'i määrava instrumentalisti.
Viimati eetris · Rebel Rouser
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Rebel Rouser1 kord eetrisviimati
- 2Forty Miles Of Bad Road90 päevaga eetris ei olnud
Kas teadsid?
- Eddy sõnul sündis sõna „twang“ stuudionaljana; tema meelest oli see tobe ega kirjeldanud kõla päris täpselt, kuid ta leppis sellega, kui kuulajad muutsid selle tema kaubamärgiks.
- Ta loobus James Bondi teemamuusika esitamisest, sest tema arvates ei olnud filmimuusikas tema jaoks piisavalt kitarri.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Eddy sündis New Yorgi osariigis Corningis ja kasvas üles Arizonas, kus ta mängis juba viieteistkümneaastaselt kantriklubides. 1957. aastal alustas ta Phoenixis salvestamist koos produtsendi ja kaasautori Lee Hazlewoodiga. Nende katse oli sama palju helilise ruumi loomine kui muusika tegemine: Eddy mängis meloodiaid kitarri madalamatel keeltel, Hazlewood aga võimendas kaja ja järelkõla suure veemahutiga, mida kasutati kajakambrina. Madalad keeled kõlasid salvestisel ebatavaliselt jõuliselt ning iga noodi ümber jäi õhku, selle asemel et täita iga takt.
Tuntuks saamine
Jamie Records sõlmis temaga lepingu 1958. aastal ning „Rebel Rouser“ jõudis kiiresti edetabeli esikümnesse, kui Eddy oli alles kahekümnene. Lugu pani paika toimiva valemi, muutmata seda mehaaniliseks: Eddy napid kitarrifraasid olid esiplaanil, neile vastasid saksofon, käteplaksud ja Rebelsi hüüded. „Forty Miles of Bad Road“ kandis sama filmilikku pinget, kuid see kõla võis olla ka soe või vaoshoitud. Aastatel 1958–1963 kõlas see kitarr korrapäraselt nii Ameerika kui ka Briti edetabelites.
Muusika ja tuntumad lood
Võti ei olnud kiiruses ega pillioskuse näitamises, vaid isikupäras. Madalatel keeltel venitatud noodid, selge üksiknootidest meloodia ja võimendatud ruumitunne muutsid tema kitarri otsekui lauluhääleks. Eddy põhjendas oma valikut relvitukstegevalt selgelt. 1986. aasta intervjuus ütles ta Associated Pressile: „Üks minu suurimaid panuseid muusikaärisse on see, et ma ei laula.“ Ta tunnistas ka, et paljud teised kitarristid olid temast tehniliselt osavamad; tähtis oli teada, millist kõla ta kuulda tahtis. See nappus näitas hilisematele kitarristidele, sealhulgas George Harrisonile ja Bruce Springsteenile, kuidas kõlada eksimatult äratuntavalt ilma rohkem noote mängimata.
Edu ja tunnustus
Eddy salvestas üle viiekümne albumi ning tema plaate müüdi maailmas üle saja miljoni eksemplari. Tema 1986. aastal koos Art of Noise'iga tehtud uusversioon Henry Mancini palast „Peter Gunn“ pälvis Grammy ning 1994. aastal võeti ta Rock and Roll Hall of Fame'i liikmeks. Müügiedu oli pärast 1960. aastate algust raugenud; 1970. aastatel tegeles ta peamiselt produtseerimisega ja tõmbus aastateks Lake Tahoe ääres suuresti muusikaelust tagasi, enne kui kolis 1985. aastal Nashville'i.
Mis sai edasi
1987. aasta temanimelisel tagasitulekualbumil sai tema mõjust koostöö: sellel mängis Harrison ning Eddy oli osalenud ka Paul McCartney palas „Rockestra Theme“. 2011. aastal naasis ta taas albumiga Road Trip, mis oli tema esimene stuudioalbum kahekümne nelja aasta jooksul. Eddy suri 2024. aasta aprillis kaheksakümne kuue aastaselt Tennessee osariigis Franklinis. Selleks ajaks oli Phoenixi stuudios loodud madalate keelte kõla oma esialgse edetabeliajastu aastakümnete võrra üle elanud — ning üks sellest mõjutatud biitlitest oli tulnud stuudiosse sellele vastama.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga21 allikatKontrollitud 26.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
