Kuidas alustati

Enne Sanremosse jõudmist otsis Antonio Diodato oma teed: ta õppis viiulit, kuid jättis õpingud pooleli, elas mõnda aega Stockholmis ja õppis Roomas ülikoolis. Tema muusikamaitses põimusid angloameerika rokk ja Itaalia laulutraditsioon: ta kuulas nii Pink Floydi ja Radioheadi kui ka Fabrizio De Andréd, Luigi Tencot ja Domenico Modugnot.

Esimese albumi „E forse sono pazzo“ avaldas ta 2013. aastal. Samal aastal laulis ta Tarantos maipüha kontserdil, mis oli pühendatud keskkonna seisundi parandamisele. Tema side linnaga väljendus hiljem ka ametis: alates 2016. aastast jagas ta kontserdi kunstilise juhi ülesandeid Roy Paci ja Michele Riondinoga.

Tuntuks saamine

2014. aastal tõi „Babilonia“ talle Sanremo uute tulijate võistlusel Nuove Proposte teise koha. Fabio Fazio kutsus ta saatesse „Che tempo che fa“, kus ta esitas Itaalia klassikat elavas ettekandes; samal aastal avaldas ta ka albumi „A ritrovar bellezza“, millel tõlgendas kuuekümnendate aastate laule. Samal ajal kujundas ta oma repertuaari: 2016. aastal liitus ta plaadifirmaga Carosello Records ning 2017. aastal ilmus „Cosa siamo diventati“. 2018. aastal naasis ta Sanremosse koos trompetist Roy Paciga.

2020. aasta võit avas talle tee Eurovisioonile, kuid pandeemia tõttu jäi võistlus ära. Ta laulis siiski Verona areenil saate „Europe Shine a Light“ jaoks; 2022. aastal jõudis ta viimaks Eurovisiooni publiku ette, esinedes Torinos külalisena.

Muusika ja tuntumad lood

2023. aasta albumi „Così speciale“ puhul rääkis ta laululoomingust, mida toitsid kohtumised ja suhtlus inimestega. Koostöös produtsent Tommaso Collivaga oli tähtis ka sõprus: Diodato tõi kaasa juba ettevalmistatud demod ja seaded, Colliva aitas aga valida muusikuid, eriti orkestripartiide jaoks. Sky TG24-le selgitas Diodato oma töötempot: „Ma ei suuda kohal olla, kui mul pole midagi öelda.“

Edu ja tunnustus

Filmimuusika tõi talle parima originaallaulu eest kaks David di Donatello auhinda: 2020. aastal loo „Che vita meravigliosa“ eest Ferzan Özpeteki filmist „La dea fortuna“ ning 2024. aastal loo „La mia terra“ eest Michele Riondino filmist „Palazzina Laf“.

2026. aastal nimetati ta ühiskondliku tegevuse eest vabariigi rüütliks: ta oli lühivideotes dokumenteerinud Palermos, Scampias ja Salentos tegutsevate ühenduste tööd ning intervjueerinud kohalikke elanikke ja vabatahtlikke.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga15 allikatKontrollitud 07.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada