Dina Carroll
Kui Dina Carroll võitis 1994. aastal BRITi auhinna parima Briti naissooloartisti kategoorias, oli tema debüütalbumit Ühendkuningriigis müüdud 1,5 miljonit eksemplari. Teda esitleti üleöö esile kerkinud soulidiivana, kuid selleks ajaks oli ta muusikaäri tundma õppinud juba peaaegu kümme aastat, lauldes kuulsuse varjus.
Viimati eetris · Express
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Express2 korda eetrisviimati
- 2Ain't No Man2 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Carroll sündis Newmarketis taksos, kui tema ema oli teel haiglasse.
- Loo „Heaven Sent“ vokaalseade oli Cissy Houstonilt ning loo salvestusel osalesid New Hope Baptist Choir ja New York Philharmonicu keelpillimängijad.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Dina Carroll sündis 1968. aastal Newmarketis Geraldine Carrollina ja hakkas kutselise lauljana tööle kuueteistaastaselt. Samas vanuses andis ta koos ansambliga Masquerade 1985. aastal välja kaks singlit; tema esimesed sooloväljaanded pälvisid kodumaal vähe tähelepanu. Pööre tuli 1991. aastal, kui tantsumuusikaansambel Quartz kutsus ta laulma Carole Kingi lugu „It's Too Late“. Pärast seda, kui lugu jõudis Ühendkuningriigi esikümnesse, liikus Carroll plaadifirma A&M juurde, kus produtsent ja kaasautor Nigel Lowis aitas kogenud kutselisest lauljast kujundada selge käekirjaga sooloartisti.
Tuntuks saamine
Carrolli esimene A&M-i singel „Ain't No Man“ jõudis 1992. aastal 16. kohale, kuid läbimurre tuli sammhaaval. Hoolikalt ajastatud singlitele järgnes album „So Close“, mis jõudis Ühendkuningriigi edetabelis teisele kohale ja püsis edetabelis 70 nädalat. Kuulsus kasvas kiiremini kui enesekindlus: 1993. aasta intervjuus kirjeldas Carroll tugevat esinemiseelset ärevust ja ütles: „Mida kuulsamaks ma saan, seda suuremat survet ma tunnen.“ Plaatidel kõlanud jõulise hääle taga oli artist, kes jäi enda suhtes väga nõudlikuks.
Muusika ja tuntumad lood
Tema muusikas kohtusid klubirütm ja klassikaline soul. Lowise sõnul oli eesmärk ühendada tantsupõranda vahetu mõju Barry White'i meloodilisuse ja keelpillidega, nii et keskmesse jääks Carrolli hääl. 1996. aastal ilmunud album „Only Human“ ulatus ballaadidest ja gospelivärvingust energilisemate paladeni, mille valmimisel osales remiksija David Morales. Carroll nimetas lugu „Give Me the Right“ albumi „tõeliseks lähtekohaks“ ja oma vokaali selles loos millekski, mille üle ta oli kõige uhkem — kõnekas valik lauljalt, kelle suurimad hitid kõlasid pingutuseta.
Edu ja tunnustus
Album „So Close“ jõudis Mercury Prize'i nominentide sekka ning singlid „Don't Be a Stranger“ ja „The Perfect Year“ jõudsid mõlemad Ühendkuningriigi edetabeli esiviisikusse. 1994. aastal järgnes BRITi auhind. Seejärel tõmbus Carroll tagasi, sest tundis end enda sõnul läbipõlenuna, ning lepingumuudatuste tõttu venis paus enne albumit „Only Human“ pikemaks. Tagasitulek oli edukas: singel „Escaping“ jõudis edetabelisse otse kolmandale kohale ja album kordas eelkäija teist kohta. Albumi „Only Human“ ilmumise paiku diagnoositi Carrollil otoskleroos ja talle tehti kõrvaoperatsioon.
Mis sai edasi
Järgmine pööre polnud nii sujuv. Carroll salvestas Los Angeleses kolmanda albumi, kuid pärast singleid „One, Two, Three“ ja „Without Love“ jäeti see 1999. aastal avaldamata. 2001. aasta kogumik tõusis 15. kohale ning tema lugu „Someone Like You“ jõudis filmi „Bridget Jones's Diary“ heliribale. Seejärel jättis ta muusika avaldamise suuresti kõrvale ja kasvatas peret. 2016. aastal naasis ta pärast aastatepikkust eemalolekut kontsertidega lavale. 2019. aastaks kuulutati välja uus tuur, kuid Carroll loobus sellest enne algust.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 23.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
