Die Toten Hosen
Oma esimesel kontserdil kuulutati Die Toten Hosen kogemata välja nimega „Die Toten Hasen“ ning ettevalmistus kestis kauem kui esinemine ise. 44 aastat hiljem jättis Düsseldorfi bänd 14 000 inimese ees hüvasti Argentinaga, mida nad peavad oma teiseks kodumaaks.
Viimati eetris · Altes Fieber
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Altes Fieber3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Andi ütleb bändi kohta: „Meist ei oska endiselt keegi noodikirja lugeda, rääkimata selle kirjutamisest.“
- Albumi „Trink aus, wir müssen gehen!“ kaanepildi tegemiseks läks fotograaf Andreas Gursky tagasi oma foto „Rhein II“ võttepaika; pildile jõudis taas ka debüütalbumi kaanelt tuntud Opel Rekord.
- 1983. aastal andis Die Toten Hosen Ida-Berliini kirikus loata kontserdi.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Die Toten Hosen sündis 1982. aastal Düsseldorfi pungiskeenes. Campino, Kuddel ja Andi tulid eelkäijabändi ZK ringist ning koos Trini Trimpopi ja Walter Novemberiga panid nad kokku koosseisu, kuhu pääsemiseks ei olnud pillimänguoskust kunagi vaja. Breiti liitus alles pärast seda, kui Walter oli bändist lahkunud. Campino meenutas WDR-is: „Alguses valitses suur, suur kaos.“ Esimesed esinemised kestsid sageli vaevalt kakskümmend minutit. Seejärel hakkas ansambel kollase Opel Blitzi bussiga tuuritama mööda Saksamaad, Ida-Euroopat ja Skandinaaviat. 1983. aastal ilmus debüütalbum „Opel-Gang“.
Tuntuks saamine
Otsustav hüpe tuli 1988. aastal teatrist, mitte tavapärasest plaadiplaanist. Bänd kirjutas „A Clockwork Orange“ Bonni lavaversiooni jaoks suure osa albumi „Ein kleines bisschen Horrorschau“ lugudest. Lugu „Hier kommt Alex“ jõudis Saksamaa edetabeli 40 parema hulka ja püsis seal 19 nädalat. Metsikust tuuribändist said rokkstaarid, kuid kontrolli nad käest ei andnud: oma ettevõtte JKP abil tagasid nad 1990. aastatel, et otsustavad ka edaspidi ise plaatide, kontsertide ja fännikauba üle.
Muusika ja tuntumad lood
Campino kirjutab peaaegu kõik laulutekstid, Kuddel, Andi ja Breiti aga vastutavad muusikaliste seadete eest. Tekstide keel on jäänud argiseks ja otsekoheseks. Lauludes räägitakse võõravaenust ja kodanikujulgusest, aga ka sõprusest, usust, kaduvusest ja jalgpallist, ning kavas on ka joomalaule. Kõige tähtsam on bändile siiski lava: isegi oma ajalugu ei jutusta nad albumite kaupa, vaid kontsertide, reiside, protestide ja kohtumiste kaudu.
Edu ja tunnustus
1992. aastal esines ansambel esimest korda Buenos Aireses. Algul said kohalikud saksakeelsetest tekstidest vähe aru, kuid pöörasest reisist kasvas välja erakordne side Argentina fännidega. 1996. aastal astus bänd seal River Plate'i staadionil üles Ramonesi soojendajana. 2012. aastal tõusis bänd looga „Tage wie diese“ uude suurusjärku. Sellest sai nende seni suurim hitt, suurem kui varasemad õnnestumised „Hier kommt Alex“ ja „Zehn kleine Jägermeister“, ning albumi „Ballast der Republik“ tuur ületas taas varasema mõõtkava.
Mis sai edasi
1997. aastal, bändi 1000. kontserdil, suri lavaesises tunglemises 16-aastane Rieke Lax. Bänd nimetab seda ööd oma madalaimaks hetkeks; enda sõnul kulus neil toibumiseks aastaid. Alates 1999. aastast mängib trumme Vom Ritchie ning koos Campino, Kuddeli, Andi ja Breitiga moodustab ta tänini püsinud koosseisu.
29. mail 2026 ilmus bändi viimane tavapärane stuudioalbum „Trink aus, wir müssen gehen!“, kuid see ei tähendanud bändi kohest lõppu. Oktoobris järgnes siiski viimane esinemine Argentinas. Pärast lisapala „You’ll Never Walk Alone“ seisis Campino Buenos Airese laval rahvuskoondise särgis ja ütles pisarsilmi viimast korda: „Hüvasti, sõbrad.“
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 19.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
