Kuidas alustati

Desiree Mumm oli 2018. aasta alguseks teinud muusikat juba mitu aastat. Tema video „The Game“ ilmus kaks aastat varem, laiema publiku ette jõudis ta aga 2017. aasta sügisel, kui ta valiti Eesti Laulu poolfinaali. Kindlat artistikuvandit tal toona veel ei olnud. ERR-i intervjuus ütles Desiree otse, et proovib uusi asju ja otsib alles oma rada: „Ma siiamaani pole seda veel päriselt leidnud, ma ei tea, mis see on.“

Tuntuks saamine

Esimest korda jõudis Desiree suuremale telelavale 2018. aasta Eesti Laulul ingliskeelse looga „On My Mind“, mille kirjutas Amiran Gorgazjan. Etteaste ehitas ta üles koos nelja taustatantsijaga: juba toona oli tema jaoks tähtis tervik, mitte üksnes vokaal. Neli aastat hiljem naasis ta konkursile looga „Siiani“, kuid seekord oli tema roll teine: ta oli koos Hannes Agur Vellendi ja Kretel Kopraga üks loo autoreid.

Muusika ja tuntumad lood

„Siiani“ kasvas Desiree enda varasematest kogemustest: ta kirjeldas lugu kui märki sellest, et valust saab edasi liikuda, sellest õppida ja midagi luua. Samal ajal põimus tema muusika näitlemisega: 2022. aastal debüteeris ta TV3 sarjas „Armastus“ ja laulis ka sarja nimilaulu. Sarja järgmise hooaja jaoks ilmusid „Ei tea ma veel“ ja „Kõigest, mis hingel“. Neist esimene, 2023. aasta singel, jätkas sama isiklikku suunda: Desiree rääkis selle puhul kaotusest, igatsusest ja lootuse püsimisest.

2024. aastal pöördus Desiree ballaadidelt klubipopi poole: koos Beatricega salvestas ta uue versiooni Dynaminti loost „Klubi Paradiis“. Ta ei olnud loos ainult laulja, vaid koos Silver Orissaare ja Priit Seäskiga ka üks sõnade autoreid.

Edu ja tunnustus

2024. aasta saates „Maskis laulja“ peitus Desiree Flamingo kostüümis ja jõudis viiendale kohale. Kuue saate jooksul sattus ta enda sõnul peaaegu alati ohutsooni ja sai seetõttu igas saates esitada kaks lugu. Kõige keerulisem ei olnud siiski laulmine: stuudiosse jõudmisest alates pidi ta terve päeva vaikima, et hääl teda ei reedaks.

Mis sai edasi

Muusika kõrval õppis Desiree riigiteadusi: 2022. aastal lõpetas ta Tallinna Ülikoolis riigiteaduste bakalaureuseõppe ja 2024. aastal Tartu Ülikoolis Euroopa õpingute magistriõppe. Samal aastal, pärast NATO peakorteri külastust, rääkis ta ERR-ile avalikust diplomaatiast. 2025. aasta septembris asus ta tööle Riigikogu esimehe abina. 2026. aastal hakkas ta Riigikogu töö kõrvalt tegutsema ka Eesti NATO Ühingu vabatahtliku asepeasekretärina; selles rollis keskendub ta julgeolekule ja kerksusele.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 07.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada