Kuidas alustati

Bobby Harris alustas Clevelandi klubides saksofonistina; tema ansamblist Bell Telefunk sai 1970. aastate keskel Kinsman Dazz. Harris sõnastas hiljem oma lähtekoha selgelt: „Minu esimene armastus oli džäss.“ 1976. aastaks tegutses ansambel Kinsman Grilli ümbruses; ansambli nimi ühendas linnaosa ja idee tantsulisest džässist. Harris ja laulukirjutajast kitarrist Michael Calhoun koondasid puhkpillide, mitmekihiliste vokaalpartiide ning jõulise rütmisektsiooniga suure ansambli. Philip Bailey ja Ralph Johnson ansamblist Earth, Wind & Fire aitasid produtseerida selle esimesi plaate.

Tuntuks saamine

Kui ansambel 1980. aastal Motowni siirdus, sai see lühema nime Dazz Band ja uue koosseisu. Reggie Andrews ja trummar Leon „Ndugu“ Chancler kirjutasid 1982. aasta albumile „Keep It Live“ loo „Let It Whip“. Motown eelistas teist singlit, nii et mänedžer Joe Simone pani sõltumatusse reklaamikampaaniasse 75 000 dollarit, samal ajal kui ansambel tutvustas lugu lääneranniku raadiojaamadele ja plaadipoodidele. Klahvpillimängija Steve Cox meenutas pööret: „Siis vaatab Motown ühel päeval Billboardi tabelit ja ütleb: tundub, et meil on hitt.“ Singel jõudis popedetabeli esiviisikusse ja tõi Dazz Bandile Grammy auhinna parima vokaalse R&B esituse eest duo või ansambli kategoorias.

Muusika ja tuntumad lood

Edu järel ei loobunud ansambel algsest kõlapildist. Tihedate funkirütmide kõrval kõlasid endiselt džässakordid, puhkpilliseaded, ansamblivokaalid ja ballaadid; süntesaatorid ning elektroonilised trummid viisid segu elektrofunki poole. Harris kujundas produtsendi või kaasprodutsendina järjepidevalt bändi albumite kõla. Hilisemad hitid „Joystick“, „Heartbeat“ ja „Let It All Blow“ näitasid, kui kaugele sai seda valemit venitada, kaotamata ansambli koosmängu teravust.

Edu ja tunnustus

Album „Keep It Live“ tõusis Billboardi Black Albums edetabelis esikohale ja popalbumite edetabelis viieteistkümne parema hulka. Järgmised kaks albumit jõudsid samuti R&B albumite edetabeli viieteistkümne parema hulka, „Let It All Blow“ aga sai ansambli suurimaks Suurbritannia pophitiks, jõudes kaheteistkümnendale kohale. Pärast Motowni-perioodi salvestas Dazz Band Geffenile ja RCA-le; 1988. aasta „Single Girls“ jäi nende viimaseks R&B singliks, mis jõudis kahekümne parema hulka.

Mis sai edasi

Äriline tippaeg möödus, kuid bänd jätkas. Harris juhtis seda ka paljude koosseisumuutuste ajal, naasis 1990. aastate lõpus stuudiosse ja andis 2001. aastal välja albumi „Time Traveler“. 2017. aastal tühistas U.S. Trademark Trial and Appeal Board konkureeriva registreeringu Dazz Bandi nimele; Harrise ansambel jätkas selle nime all esinemist. Kauaaegsed liikmed Keith Harrison ja Marlon McClain liitusid hiljem taas või jäid lavakoosseisu tuumikusse. 2025. aastal esitleti koosseisu lauljatena SNCR-i ja Maurice Smithi ning Clevelandi vokalisti Alvin Frazierit. 2026. aastal tähistas Harrise juhitud Dazz Band oma viiekümnendat aastapäeva; selle nime all oli ansambel esinenud juba viiel kümnendil.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 10.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada