David Lee Roth
David Lee Roth muutis oma esimese sooloväljaande 1920. aastate standardloo abil uhkeks vaatemänguks: 1985. aasta soolo-EP-l vormis rokklaulja „Just A Gigolo/I Ain’t Got Nobody“ bigbändilikuks vodevilliks ja jõudis sellega Ameerika Ühendriikides 12. kohale. Kostüüm muutus, kuid põhiidee jäi samaks: rokkmuusika kui teater.
Viimati eetris · Just A Gigolo
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Just A Gigolo4 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- 2006. aastal asendas Roth tavaraadios lühikest aega Howard Sterni; tema saade kestis neli kuud.
- Roth ja Pete Angelus valmistasid suure osa aastast ette mängufilmi „Crazy from the Heat“ — valisid näitlejaid ja võttepaiku ning kavandasid dekoratsioone ja kostüüme —, kuid projekt jäeti pooleli.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Roth sündis 1954. aastal Indiana osariigis Bloomingtonis ja kolis lapsena koos perega Californiasse. Pasadena City College’is tutvusid omavahel Roth, Eddie Van Halen, Alex Van Halen ja basskitarrist Michael Anthony. 1970. aastatel liitus Roth nende kujuneva bändiga. Muusikasse, mille keskmes oli Eddie kitarr, tõi ta laulusõnad, koomilise ajastuse ja atleetliku lavaloleku, millega ta publiku kaasa haaras. Ansambli Van Halen 1978. aasta debüütalbum tegi kohalikust klubibändist üleriigilise nime. Albumi „1984“ ajaks olid neist saanud MTV-ajastu rokikangelased ning lugu „Jump“ jõudis 1. kohale.
Tuntuks saamine
Oma esimese soolosammuga ei püüdnud Roth ansamblit Van Halen jäljendada. Nelja looga EP „Crazy from the Heat“ ühendas ansambli Beach Boys popi ja Louis Prima stiilis popurrii „Just A Gigolo/I Ain’t Got Nobody“. Kahes videos ei paistnud Roth niivõrd nullist alustava laulja, kuivõrd omaenda joonisfilmi režissöörina. Varsti pärast seda läksid Rothi ja ansambli Van Halen teed lahku. 1986. aasta albumi „Eat ’Em and Smile“ jaoks pani ta kokku virtuoosse bändi — Steve Vai, Billy Sheehan ja Gregg Bissonette —, mis suutis sammu pidada tema kiiruse- ja huumorinäljaga. Sheehan meenutas, kuidas Roth neid utsitas: „Ei, tehke seda kaks korda kiiremini, ja sina, Steve, mängi topelt.“
Muusika ja tuntumad lood
Selles juhtnööris on Rothi roll hästi kokku võetud. Ta ei olnud kunagi lihtsalt kitarrikangelase ees seisev hääl: ta kavandas naljad, kujundid, vokaalmeloodiad ja publikuga tekkiva pinge, mis muutis kontserdid rändtsirkuseks. Tema soolokarjääris vaheldusid hard rock — „Yankee Rose“ ja „Just Like Paradise“ — ning vanemad pop- või svingilood. Kaverid olid tema jaoks rollimängud, mitte muuseumiesemed. Parimad plaadid sõltusid sama värvikatest kaastöölistest nagu tema ise. Esmalt olid need vennad Eddie ja Alex Van Halen ning Michael Anthony, hiljem Vai, Sheehan, Bissonette ja produtsent Ted Templeman. 2007. aastal valiti Roth koos ansambliga Van Halen Rock & Roll Hall of Fame’i ning samal aastal liitus ta taas bändiga.
Mis sai edasi
Taaskohtumisele järgnesid kontsertreisid, 2012. aasta album „A Different Kind of Truth“ ja Rothi viimane kontsert ansambliga Van Halen 2015. aastal. Ta teatas 2021. aastal karjääri lõpetamisest, ent rikkus kena lõpu ise ära: 2025. aastal naasis ta täispika soolokontserdiga ja 2026. aastal alustas ta veel üht tuuri. 23. juulil 2026 kadus tema veebilehelt ilma selgituseta suurem osa tuuri allesjäänud kuupäevadest, kuid Sturgise kontserdi andis Roth siiski 7. augustil. See seik sobis esinejaga, kes oli viis aastakümmet muutnud iga lavaletuleku — ja iga lahkumise — etenduse osaks.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 05.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
