Kuidas alustati

Hartman alustas Harrisburgis kuueaastaselt klassikalise klaveri õpinguid, kuid üheksa-aastasena tüütasid ettemängud teda juba ning ta mängis kodus salaja rock’n’roll’i. Kolmeteistaastaselt liitus ta oma venna Dave’i ansambliga the Legends, algul organisti ja hiljem kitarristina. 1972. aastaks olid tema enda lood trio võimalustest välja kasvanud, mistõttu käis ta demokassettidega New Yorki vahet, kuni Rick Derringer kuulis üht neist ja soovitas Edgar Winteril Hartmani kuulata. Winter võttis ta bändi ning ukse avanud lugu „Free Ride“ sai Edgar Winter Groupi hitiks; Hartman oli loo autor, solist ja kitarrist.

Tuntuks saamine

Pärast nelja pingelist aastat oli bänd end ammendanud. Hartmani esimene soolotöö ei saavutanud edu ning uue plaadi vägisi tegemise asemel hakkas ta produtseerima teisi esitajaid. 1978. aastal tõusis „Instant Replay“ US-i tantsuedetabelis esikohale ja Suurbritannias kaheksandale kohale. 1979. aastal järgnes „Relight My Fire“, mis tõi disko keskmesse tema särava ja kihilise stuudiokäekirja.

Muusika ja tuntumad lood

Hartman ehitas salvestisi sageli üksinda, mängides ja ladudes partiid ise üksteise peale. Ka tema häält oli raske ühte lahtrisse paigutada. Ta meenutas: „Kõik arvasid, et olen mustanahaline tüdruk loos ‘Instant Replay.’“ Sama mitmetimõistetavus ilmus uuesti, kui „I Can Dream About You“ kõlas 1984. aasta filmis „Streets of Fire“: ekraanil kehastasid ansamblit näitlejad, kuid heliriba singlil kõlas Hartmani uuesti salvestatud hääl. Produtsent Jimmy Iovine palus Hartmanil esitada filmi „Streets of Fire“ jaoks loo; Hartmani versioon jõudis Billboard Hot 100 edetabelis kuuendale kohale.

Edu ja tunnustus

Hartmani avalik kuvand ei jõudnud kunagi tema stuudiotöö haardele järele. Hartman oli James Browni loo „Living in America“ kaasautor ja produtsent, laulis selle refräänides ning pälvis koos Charlie Midnightiga Grammy nominatsiooni kategoorias Best R&B Song; Brown võitis vokaalesituse eest. Hartman oli ka Joe Cockeri salvestiste kaasprodutsent ja töötas Tina Turneriga. 1989. aastal eemaldus ta albumiga „NEW GREEN clear blue“ hitivalemitest; selle atmosfäärilise instrumentaalalbumi tähistatud muusikalise pöörde üle jäi ta uhkeks.

Mis sai edasi

Hartman suri 22. märtsil 1994 oma kodus Connecticutis Westportis 43-aastasena AIDSiga seotud ajukasvaja tagajärjel. Tema lood elasid selleks ajaks juba uut elu: Take That ja Lulu olid viinud oma versiooni loost „Relight My Fire“ 1993. aastal Suurbritannia edetabeli esikohale. 1995. aasta aprillis sisenes postuumselt ilmunud Hartmani–Loleatta Holloway singel „Keep the Fire Burnin’“ Suurbritannia edetabelisse ja saavutas 49. koha. 1996. aastal ostis EMI Music Publishing kogu Hartmani kataloogi.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 20.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada