Dan Hartman
Kord seisis Dan Hartman 10 000 ootava kontserdikülastaja ees, võttis kätte basskitarri, kuigi ei tundnud lugude bassipartiisid, ja aitas bändil välja teenida kolm lisapala. Hiljem liikus ta raskerokist diskosse ja filmipoppi ning lõi hitte ka teistele lauljatele.
Viimati eetris · Relight My Fire
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Relight My FireDan Hartman & Loleatta Holloway4 korda eetrisviimati
- 2Relight My Fire (Original Extended Mix)1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- Hartman leiutas hõbedase trikoo, millesse oli ehitatud juhtmeta basskitarr; juhtnupud paiknesid varrukas ja ebausaldusväärne pill andis talle mõnikord elektrilöögi.
- Hartmani isa Carl vilistas 1976. aasta albumi „Images“ loos „Thank You for the Good Times“.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Hartman hakkas Harrisburgis kuueaastaselt klassikalist klaverit õppima, kuid üheksa-aastasena olid ettemängimised tal juba kõrini ja kodus mängis ta salaja rock’n’roll’i. Kolmeteistaastaselt liitus ta oma venna Dave’i ansambliga the Legends, algul organisti ja hiljem kitarristina. 1972. aastaks olid tema enda lood trio võimalustest välja kasvanud ning ta käis demokassettidega New Yorgis, kuni Rick Derringer kuulis üht neist ja soovitas Edgar Winteril Hartmani kuulata. Winter võttis ta bändi ning Hartmani kirjutatud lugu „Free Ride“, milles ta laulis ja mängis kitarri, avas talle ukse: sellest sai Edgar Winter Groupi hitt.
Tuntuks saamine
Pärast nelja pingelist aastat oli bänd end ammendanud. Hartmani esimene soolotöö edu ei toonud ning selle asemel, et uut plaati vägisi teha, hakkas ta produtseerima teisi esitajaid. 1978. aastal tõusis „Instant Replay“ USA tantsuedetabelis esikohale ja Suurbritannias kaheksandale kohale. 1979. aastal järgnes „Relight My Fire“, mis tõi disko keskmesse tema särava ja kihilise stuudiokäekirja.
Muusika ja tuntumad lood
Salvestisi tegi Hartman sageli üksinda: ta mängis partiid ise sisse ja laotas need kihiti üksteise peale. Ka tema häält oli raske ühte lahtrisse paigutada. Ta meenutas: „Kõik arvasid, et olen mustanahaline tüdruk loos ‘Instant Replay’.“ Sama segadus kordus 1984. aastal, kui produtsent Jimmy Iovine palus Hartmanil esitada filmi „Streets of Fire“ jaoks loo „I Can Dream About You“. Ekraanil kehastasid ansamblit näitlejad, kuid heliriba singlil kõlas Hartmani uuesti salvestatud hääl ning see versioon jõudis Billboard Hot 100 edetabelis kuuendale kohale.
Edu ja tunnustus
Avalikkus ei näinud kunagi päriselt, kui laialt Hartman stuudios tegutses. Ta oli James Browni loo „Living in America“ kaasautor ja produtsent, laulis selle refräänides ning pälvis koos Charlie Midnightiga Grammy nominatsiooni kategoorias Best R&B Song; Brown ise võitis Grammy vokaalesituse eest. Hartman oli ka Joe Cockeri salvestiste kaasprodutsent ja töötas Tina Turneriga. 1989. aastal jättis ta hitivalemid kõrvale ja avaldas atmosfäärilise instrumentaalalbumi „NEW GREEN clear blue“; selle muusikalise pöörde üle jäi ta uhkeks.
Mis sai edasi
Hartman suri 22. märtsil 1994 43-aastasena oma kodus Westportis Connecticutis AIDSiga seotud ajukasvaja tagajärjel. Tema lood elasid selleks ajaks juba uut elu: Take That ja Lulu olid viinud oma versiooni loost „Relight My Fire“ 1993. aastal Suurbritannia edetabeli esikohale. 1995. aasta aprillis jõudis Suurbritannia edetabelis 49. kohale postuumselt ilmunud Hartmani ja Loleatta Holloway ühine singel „Keep the Fire Burnin’“. 1996. aastal ostis EMI Music Publishing kogu Hartmani kataloogi.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 20.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.