Dakota Bradley
Mõnel koolikontserdil kostis juba küsimuse peale, kellele kantrimuusika meeldib, pahameelehüüdeid, enne kui Dakota Bradley lavale jõudis. Tema sõnul suutis ta sama publiku juba avaloo esimese kolmekümne sekundiga endaga kaasa tõmmata.
Viimati eetris · Somethin' Like Somethin'
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Somethin' Like Somethin'3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Pärast kitarriga alustamist õppis Bradley mängima ka basskitarri, klaverit ja trumme.
- Kui temalt küsiti 2013. aastal unistuste koostööpartnerite kohta, nimetas ta Keith Urbanit, John Mayerit ja Taylor Swifti.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Dakota Bradley kasvas üles St. Louisis, kus kitarr tõmbas ta eemale spordist, mida ta armastas. Ta võttis kitarri kätte kaheteistkümneselt ning oli kaheksandaks klassiks loonud ansambli, mis esitas Guns N' Rosesi, Mötley Crüe, Aerosmithi ja Black Crowesi kavereid. Nashville'i viinud sündmused polnud romantilised: tulekahju hävitas tema pere kodu ja pere kolis. Uues linnas hakkas ta tähelepanelikult kuulama kantrimuusika jutustavat poolt – see oli rabav pööre teismelise jaoks, kelle varane muusikaline kompass näitas raskeroki ja metalmuusika poole.
Tuntuks saamine
Kuueteistkümneselt oli Bradleyl mänedžer ning YouTube'i jõudnud esinemisvideo köitis saate The Ellen DeGeneres Show produtsentide tähelepanu. Telesaates astus ta üles duo koosseisus, kuid peagi jätkas Bradley sooloartistina. Tim McGraw' produtsent Byron Gallimore pakkus talle kirjastus- ja plaadilepingut ning tutvustas teda seejärel McGraw'le. Bradley meenutas hiljem: „Mängisin Timile paar lugu ja järgmisel päeval olime juba stuudios salvestamas.“
Muusika ja tuntumad lood
Bradley kantrimuusikas säilis osa roki jõulisusest, kuid raskuskese jäi laulukirjutamisele. Oma tööviisi selgitades ütles ta: „Pean selle ise läbi elama … Püüan oma loomingus olla võimalikult ehtne.“ McGraw oli algul kaalunud lugu „Somethin' Like Somethin'“ endale, kuid leidis siis, et see sobib paremini Bradleyle, ja valis selle uustulnuka debüütsingliks. McGraw ja Gallimore produtseerisid salvestise, mis ilmus 2013. aasta kevadel.
Järgmises etapis hakkas Bradley rohkem silma nii laulukirjutaja kui ka lauljana. Ta oli kaasautor loole „All of My Tomorrows“, mille salvestas Colt Ford, ning kirjutas loo „Won't Be Young Forever“ tundest, et varane võimalus Nashville'is võib jääda tema ainsaks. Viimasest sai tema teine raadiosingel 2014. aastal. Neis lugudes pole noorus niivõrd kuvand kui surve: tuleb kiiresti tegutseda, kirjutada oma kogemusest ja võimalusest kinni haarata.
Edu ja tunnustus
2013. aastal teatas Bradley, et oli raadiotuuril jõudnud juba kaheksakümne viiendasse linna. Järgmisel aastal veetis ta kuus nädalat tuuril High School Nation Tour, kohandades oma kava selleks, et võita enda poolele õpilased, kellele kantrimuusika ei pruukinud meeldida. Tema enda kirjeldus oli otsekohene: mõnes saalis avaldati juba enne tema lavale tulekut kantri suhtes pahameelt, kuid kui esinemine algas, hakati kaasa elama. 2016. aastal märgiti ta Ty Herndoni albumil „House on Fire“ ilmunud loo „Just Friends“ kaasautoriks; see oli konkreetne jätk tema varaste singlitega alanud laulukirjutajateele. 2017. aastaks suunas ta kuulajaid Lenny Pey nime all avaldatud uue muusika juurde.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 25.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
