Kuidas alustati

Cynthia Ann Stephanie Lauper kasvas üles Queensi Ozone Parkis, kuulates The Beatlesit, Ella Fitzgeraldi, Judy Garlandit ja Billie Holidayd. Kaheteistkümneaastaselt hakkas ta laule kirjutama ja akustilist kitarri mängima. Enne kui maailm tema nime tundis, laulis ta aastaid New Yorgi klubides ja hiljem ansamblis Blue Angel. Kui ansambel lagunes, astus ta sooloteele ning suhtus sellesse varasemate kogemuste tõttu umbusuga. Hiljem meenutas ta, et oli näinud kõige tolmuks varisemist ja teadis nüüd, kuidas asju teha.

Tuntuks saamine

Produtsent Rick Chertoff palkas Lauperi esialgu lauljaks ja tõi talle salvestamiseks lugusid. Lauper lükkas tagasi materjali, mis talle ei sobinud, võitles õiguse eest ise lugusid kirjutada ning nõudis, et albumi esisingliks valitaks ballaadi „Time After Time“ asemel „Girls Just Want To Have Fun“. Samuti kujundas ta Robert Hazardi laulu ümber naise vaatenurgast ja aitas kokku panna selle elektroonilise ning orgaanilise kõla. Nii ei sündinud kellegi teise kujundatud roll, vaid laulja, kes vastutas ise oma laulude eest. Albumiga „She's So Unusual“ sai temast esimene naine, kelle debüütalbumilt jõudis neli singlit edetabeli esiviisikusse, ning see tõi talle 1985. aastal parima uue artisti Grammy.

Muusika ja tuntumad lood

Tema nelja oktaavi ulatusega hääl kandis nii säravat new wave'i, rockabilly teravust, R&B fraseerimist kui ka haavatavaid ballaade, kaotamata oma karedat isikupära. Debüütalbumi lugudest kirjutas ta viimasena koos Rob Hymaniga loo „Time After Time“, kogudes nende ühiste vestluste ja improvisatsiooni käigus fraase ning kujundeid. Ta selgitas, et ammutab ainest päris inimestelt ja paneb selle kirja. Nii põimus teatrilik rollitõlgendus laululoomisega: Lauper kujutles iga loo tegelast ja pani siis ka visuaalse maailma väljendama sama vaatenurka. Hilisematel kümnenditel avardas ta oma hääle võimalusi standardpalade, bluusi ja kantri kaudu, selle asemel et korrata 1980. aastate valemit.

Edu ja tunnustus

Tema karjääri kõige tähelepanuväärsem teine vaatus ulatus salvestusstuudiost kaugemale. 2013. aastal sai temast esimene naine, kes võitis üksinda Tony auhinna parima originaalmuusika eest, kirjutades muusikali „Kinky Boots“ muusika ja laulusõnad; selle näitlejakoosseisu album pälvis hiljem Grammy. Sama kaasav hoiak, mis kõlas juba tema lauludes ja videotes, kandus ka ühiskondlikku ellu: 2008. aastal asutas ta koos teistega organisatsiooni True Colors United, et võidelda LGBTQ-noorte kodutuse vastu, ning 2022. aastal käivitas naiste õigusi ja tervist toetava fondi. Kangekaelsest Queensi autsaiderist sai laulukirjutaja, teatrilavade helilooja ja eestkõneleja; 2025. aastal võttis Rock & Roll Hall of Fame ta oma liikmete sekka.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada