Cure
The Cure jõudis 1982. aastal oma kõige süngemasse punkti, kuid vastas kriisile mängleva popmuusikaga, selle asemel et ennast korrata. Valmidus mahutada samasse loomingusse nii ängi kui ka rõõmu on niit, mis läbib Robert Smithi pikka teekonda ansambli eestvedajana.
Viimati eetris · Friday In Love
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Friday In Love2 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- 2016. aasta maailmaturneel esitas The Cure 76 kontserdi jooksul 87 eri lugu ega korranud kordagi sama kava.
- 2008. aastal avaldas ansambel neljal järjestikusel 13. kuupäeval neli singlit; kõik neli jõudsid Billboardi Hot Singles Salesi edetabelis esikohale.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Lugu sai alguse Crawleys 1976. aastal, kui koolikaaslased Robert Smith, Michael Dempsey, Lol Tolhurst ja Porl Thompson asutasid Easy Cure'i ning hakkasid kohe ise laule kirjutama. 1978. aastal jätsid nad nimest välja sõna „Easy“ ja ansamblist kõrvale Thompsoni, sõlmisid lepingu Chris Parry plaadifirmaga Fiction ning neist sai The Cure. Debüütalbum „Three Imaginary Boys“ ilmus 1979. aastal. Dempsey lahkus peagi; ansambliga liitusid Simon Gallup ja klahvpillimängija Matthieu Hartley ning albumi „Seventeen Seconds“ napp postpunk tõi bändile esimese suurema hiti „A Forest“.
Tuntuks saamine
1982. aastaks oli meeleolu tumenenud albumiks „Pornography“, mille tegemise ja kontserditurnee ajal kogunesid liialdused ja pinged sedavõrd, et Gallup lahkus pärast turneed. Hiljem ütles Smith: „Albumist Pornography ei ole mul eriti helgeid mälestusi, kuid arvan, et see on üks paremaid asju, mida oleme kunagi teinud.“ Väljapääs ei olnud sama ansambli pehmem versioon: Smith ja Tolhurst pöördusid järsult veidra ja ereda tantsupopi poole lugudega „Let’s Go to Bed“, „The Walk“ ja „The Lovecats“. Keeldumine ühte emotsionaalsesse ruumi jääda sai The Cure'i iseloomustavaks vabaduseks.
Muusika ja tuntumad lood
Gallup naasis 1985. aastal albumi „The Head on the Door“ ajaks; selle napid lood avasid tee palju suurema publikuni. 1987. aasta album „Kiss Me Kiss Me Kiss Me“ avardas kõlapilti, „Disintegration“ ühendas 1989. aastal suurejoonelisuse ja intiimsuse ning „Wish“ viis kitarrikeskse ansambli 1992. aastal 1990. aastate suurima publikuni. „Friday I’m in Love“ pärineb sellest ajast, kuid ei kustuta enda kõrvalt varje. Smith sõnastas põhimõtte otse: „Tahtsin alati, et The Cure eksisteeriks väljaspool iga moodi ja iga suundumust.“
Edu ja tunnustus
Ansambel pälvis 1991. aastal Brit Awardi parima Briti ansambli auhinna ja võeti 2019. aastal Rock and Roll Hall of Fame'i liikmeks. Lisaks on The Cure olnud neli korda Glastonbury peaesineja; 2016. aasta maailmaturnee tõi 76 kontserdile 22 riigis kokku üle miljoni inimese.
Mis sai edasi
Pärast 2008. aasta albumit „4:13 Dream“ jätkas The Cure kontsertide andmist, kuid ootas järgmise stuudioalbumiga kuusteist aastat. 2019. aastal alustatud salvestustest kokku pandud „Songs of a Lost World“ ilmus 1. novembril 2024 ja jõudis esikohale rohkem kui kolmekümnes riigis; hiljem võitis see kaks Grammyt. Ansambel salvestas 2025. aastal veel kolmteist lugu. Kitarrist ja klahvpillimängija Perry Bamonte suri sama aasta jõululaupäeval ning Eden Gallup liitus 2026. aasta tuurikoosseisuga. Uue koosseisuga kuueliikmeline ansambel oli seejärel peaesineja 31 Euroopa festivalil 23 riigis ning lõpetas suve Pariisis festivalil Rock en Seine.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 26.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
