Kuidas alustati

Harold Lloyd Jenkins sai esimese kitarri nelja-aastaselt. Kui pere kolis Arkansase osariiki Helenasse, pani kümneaastane poiss kokku ansambli Phillips County Ramblers; kaheteistkümneselt laulis ta juba raadiojaamas KFFA. Hiljem tundis tema vastu huvi pesapallimeeskond Philadelphia Phillies, kuid vahele tuli sõjaväeteenistus. Jaapanis hoidis ta elus mõlemat unistust: mängis sõjaväe pesapallimeeskonnas ja juhtis ansamblit Cimmarons.

Tuntuks saamine

Pärast sõjaväest vabanemist viisid Elvis Presley plaadid Jenkinsi Memphises asuva Sun Recordsi juurde. Tema Sun Recordsi jaoks salvestatud lood jäid ilmumata, ehkki Roy Orbison salvestas tema loo „Rock House“. Seejärel pani Jenkins lavanime kokku Arkansase Conwayst ja Texase Twittyst, sõlmis lepingu MGM-iga ning murdis 1958. aastal läbi miljonimüügini jõudnud looga „It’s Only Make Believe“. Järgnesid noortefilmid, kuid tema eesmärgiks jäi kantrimuusika. Harlan Howard viis Twitty loo „Walk Me to the Door“ Ray Price’ile; sellest sündinud kantrihitt aitas endisel teismeliste iidolil Nashville’is kanda kinnitada.

Muusika ja tuntumad lood

Kantriraadio saatejuhid suhtusid endisesse popstaari algul umbusuga, ent Twitty sõlmis 1965. aastal lepingu Deccaga ning jõudis 1968. aastal looga „The Image of Me“ kantriedetabeli esikümnesse. Tema neljakümnest Billboardi kantriedetabeli esikohaloost oli esimene „Next in Line“. Madal ja lähedane laulmisviis muutis iha, truudusetust ja süüd käsitlevad lood pigem omavahelisteks vestlusteks kui lavaesitusteks; neljakümnest esikohaloost üksteist kirjutas ta ise.

Ta muutis pidevalt ka oma hääle muusikalist ümbrust. 1970. aastate lõpus tõi ta plaatidele roki, souli ja mässulise kantri värve ning tegi seejärel poplugudest kantrihitte. Üks neist oli „Slow Hand“. „Tight Fittin’ Jeans“ tähistas 1980. aastate alguse tänapäevasemat ja varjamatult sensuaalset stiili. Lisaks soolokarjäärile tõi koostöö Loretta Lynniga Grammy ja neli CMA auhinda.

Edu ja tunnustus

Edu ei pannud Twittyt kunagi uskuma, et ka järgmise plaadi menu on kindel. Pika hitirea ajal küsiti temalt, mida ta teeks, kui mõni lugu esikohale ei jõuaks. Twitty vastas, et alustaks lihtsalt otsast peale. Kui loole „Don’t Call Him a Cowboy“ järgnenud singel jäi teiseks, tegigi ta seda ning lisas lõpuks oma arvele veel viis edetabeli esikohalugu. Ta produtseeris ka oma albumeid, avas Twitty City külastuskeskuse ja investeeris madalama liiga pesapallimeeskonda Nashville Sounds, tuues nii esimese unistuse vaikselt oma ellu tagasi. Viimasel salvestussessioonil laulis ta koos souli laulja Sam Moore’iga loo „Rainy Night in Georgia“, mis ilmus aasta pärast Twitty surma. 1999. aastal arvati ta postuumselt Country Music Hall of Fame’i liikmete hulka.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada