Kuidas alustati

Rea kasvas Middlesbrough's seitsmelapselises peres, mille jäätiseärile kuulusid tehas ja 21 kohvikut. Ta töötas kohvikutes 12. eluaastast, kuid jõudis muusikani hilja: 21-aastaselt ostis ta kasutatud Höfneri kitarri. Ry Cooderist ja Lowell George'ist innustatuna õppis ta omal käel bottleneck-tehnikat ning just sellest sai tema tunnusmärk. Pärast Magdalene'is mängimist asutas ta ansambli Beautiful Losers; laulma hakkas ta siis, kui vokalist kohale ei ilmunud. Rea sõnul sattus ta slaidkitarri juurde otsekui kõrvalteed mööda.

Tuntuks saamine

Beautiful Losers võitis Melody Makeri parima uustulnuka auhinna ning Rea sõlmis ka sooloartistina plaadilepingu. Tema 1978. aasta debüütalbumilt „Whatever Happened to Benny Santini?“ ilmus „Fool (If You Think It’s Over)“, mis jõudis Ameerika Ühendriikides 12. kohale ja tõi talle 1979. aasta Grammy nominatsiooni parima uue artisti kategoorias. Ameerikas ootamatult tekkinud tähelepanu ei kestnud ja mitu järgnenud plaati valmistas pettumuse. Kui plaadifirma avaldas 1983. aastal tema tahumatud demod albumina „Water Sign“, kartis Rea, et firma valmistub temast loobuma. Album leidis aga ostjaid Iirimaal ja mujal Euroopas; „Shamrock Diaries“ jõudis 1985. aastal lõpuks kodumaal 15. kohale.

Muusika ja tuntumad lood

Järgnevate plaatidega leidis Rea lõpuks tasakaalu, mida oli otsinud: tema kähe hääl, vaoshoitud laululooming ja voolav slaidkitarr põimusid lihvitud roki- ja popikõlaks. „On the Beach“ ja „Dancing with Strangers“ viisid ta edetabelitipu lähedale, „Stainsby Girls“ meenutas kooli, kus ta kohtus 16-aastaselt Joaniga, ning „Josephine“ kandis tema vanema tütre nime. Lauludes kujutas ta pereelu, teid ja tööstuslikku Teesside'i lähedaste maastikena, mitte kuulsuse vaatemänguna.

Edu ja tunnustus

See järkjärguline tõus kulmineerus albumitega „The Road to Hell“ 1989. aastal ja „Auberge“ 1991. aastal; mõlemad jõudsid Suurbritannias esikohale. Karjääri jooksul ilmus temalt 25 stuudioalbumit ja 13 singlit jõudis Suurbritannia edetabeli 40 parema hulka. Ameerika Ühendriikides jäi tema edu tagasihoidlikumaks kui Suurbritannias ja mujal Euroopas.

Mis sai edasi

Kõhunäärmevähk ja ulatuslik operatsioon aastatel 2000–01 muutsid nii tema igapäevaelu kui ka muusikat. Diabeedi ja korduvate terviseprobleemidega elades pöördus Rea otsustavalt bluusi poole ning avaldas oma plaadifirma Jazzee Blue alt hulga plaate. Mahukas projekt „Blue Guitars“ järgnes 2005. aastal ning pärast 2016. aasta insulti kirjutas ta albumi „Road Songs for Lovers“, mis jõudis 2017. aastal Suurbritannias 11. kohale. Chris Rea suri 74-aastasena 22. detsembril 2025 haiglas pärast lühikest haigust.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 29.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada