Kuidas alustati

Chris de Burgh kasvas üles Davisonide peres, kus muusikukarjääri ei peetud oodatud teeks; lavanimeks võttis ta oma ema suguvõsanime de Burgh. Kaheteistkümneaastaselt kolis ta Wexfordi krahvkonnas asuvasse Bargy Castle'i, mille tema vanemad avasid suvehotellina. Külastajate meelt lahutades õppis ta ise kitarri ja klaverit mängima. Hiljem laulis ta Dublini burgerirestoranis neli õhtut nädalas ühe mikrofoni abil. Pärast 1974. aastal A&M-iga lepingu sõlmimist esines ta Supertrampi soojendajana ning lükkas mõnikord lavaleminekut edasi, kuni saali oli jõudnud rohkem inimesi.

Tuntuks saamine

Edu ei saabunud korraga, vaid ootamatust suunast. Tema debüütalbum jäi kodumaal peaaegu märkamata, kuid selle singel „Flying“ oli Brasiilias seitseteist nädalat edetabeli esikohal. Järgnes edu Skandinaavias ja Lõuna-Aafrikas ning järjekindel tuuritamine tegi temast jõulise lavaesineja. Album „Man on the Line“ koos singliga „High on Emotion“ tõi talle senisest laiema tuntuse; 1986. aasta album „Into the Light“ tõi talle seejärel ülemaailmse kuulsuse. „The Lady In Red“ jõudis Suurbritannias ja mitmes teises riigis esikohale ning USA Billboard Hot 100 edetabelis kolmandale kohale.

Muusika ja tuntumad lood

Ainuüksi selle ballaadi järgi ei saa siiski otsustada, kuidas ta laule loob. De Burghi püsiv tunnus on jutustav laulukirjutamine: armastuslugude kõrval on ajaloolised stseenid, spekulatiivsed lood ja pikad muusikalised tsüklid. Tema sõnul õpetas Supertrampi vaatamine talle visuaalse kujundi jõudu ning innustas olema enamat kui lihtsalt kitarriga laulja. Tema enda proovikivi on emotsionaalne samastumine; ta selgitas: „Kui ma laulan, kannan ma laulu nagu mantlit.“ See vaist seob tema väga eripalgelisi lugusid.

Edu ja tunnustus

Tema karjääri ebatavaline geograafia kujunes tugevuseks: Brasiilia, Norra, Saksamaa, Kanada ja Lõuna-Aafrika võtsid ta omaks varem või tugevamalt kui Suurbritannia ja Ameerika. 1990. aastal oli ta ainus rahvusvaheline artist, kelle kantsler Helmut Kohl kutsus esinema Saksamaa taasühinemise pidustustele. Ühele riigile keskendumise asemel rajas de Burgh püsiva üleilmse kontserdipubliku.

Mis sai edasi

2024. aastal, viiskümmend aastat pärast esimest plaadilepingut, tähistas ta tähtpäeva albumiga „50“: sellele valis ta lemmikud varasematelt stuudioalbumitelt ja lisas kolm uut laulu. Albumiga kaasnes kitarrile, klaverile ja lugude sünnilugudele üles ehitatud sooloturnee. Samal aastal jõudis tema kaasautorluses valminud lavateos „Robin Hood – The Musical“ uute lavastustena Euroopa lavadele; Fuldas oli see juba toonud saali 200 000 külastajat. Poole sajandi järel oli jutuvestja jõudnud lauludest teatrini, kuid temas elas endiselt edasi too üksikesineja, kes oli lossisaalis oma oskusi lihvinud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 22.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada