Chicago
Ansambel Chicago laenas oma esimese üleriigilise nime linna ühistranspordiettevõttelt, ja tegelik Chicago Transit Authority sundis neid suurema osa sellest loovutama. Alles jäi üks sõna, mida hakati peagi seostama puhkpillidest kantud rokiga.
Viimati eetris · Streetplayer (Original )
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Streetplayer (Original )4 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Chicago esimesest seitsmest albumist neli olid topeltalbumid; kontsertalbum „Chicago at Carnegie Hall“ oli neljaplaadiline.
- Kuni 1978. aasta albumini „Hot Streets“ ei pannud ansambel oma liikmete nägusid albumikaantele ning nii sai staariks logo.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
15. veebruaril 1967 kohtusid saksofonist Walter Parazaideri korteris kuus Chicago muusikut ja lubasid pühendada uuele projektile oma aja ja energia. Parazaideriga liitusid klahvpillimängija Robert Lamm, kitarrist Terry Kath, trummar Danny Seraphine, trompetist Lee Loughnane ja trombonist James Pankow; proovi tehti Parazaideri vanemate keldris ning soulimuusikat esitati nime Big Thing all. Bassist ja tenorilaulja Peter Cetera täiendas seitsmeliikmelist koosseisu pärast seda, kui oli ansamblit klubis kuulnud. Produtsent James William Guercio viis nad 1968. aasta juunis Los Angelesse ja andis neile nime Chicago Transit Authority.
Tuntuks saamine
Nende omanimeline debüüt ilmus 1969. aasta aprillis topeltalbumina, mille pikad lood ei mahtunud AM-raadio formaati. Ülikoolide FM-raadiojaamad ja suust suhu levinud jutt tegid sellest põrandaaluse menu. Kui tegelik ühistranspordiamet nõudis nime kasutamise lõpetamist, lühendas ansambel 1969. aasta lõpus oma nime Chicagoks. Järgmisel albumil ilmusid „25 or 6 to 4“ ja James Pankowi süit „Ballet for a Girl in Buchannon“, mis sulatasid popilikud meloodiakäigud, pikad helitööd ja kolmeliikmelise puhkpillisektsiooni üheks tervikuks.
Muusika ja tuntumad lood
Selle terviku aluseks olid vastandlikud hääled: Kath ja Lamm laulsid madalamas registris, Cetera kandis kõrget tenoripartiid ning puhkpillid kõlasid sageli mitte kaunistuse, vaid veel ühe solistina. Pankow kirjeldas hiljem sektsiooni ideaali sõnadega „üks kopsupaar“. Ansambli kõla muutus aga pidevalt. Mahe ballaad „If You Leave Me Now“ võitis Grammy. Kui Kath 1978. aastal õnnetuses hukkus, otsustas Chicago tegevust jätkata. Disko ja uuslaine surve all ilmus 1970. aastate lõpus albumil Chicago 13 diskorütmiline „Street Player“. 1980. aastatel liikus kõla produtsent David Fosteri käe all viimistletud popi poole: esiplaanile tõusid Cetera lauldud jõuballaadid ja puhkpillide roll jäi väiksemaks. Cetera lahkus pärast 1985. aasta suvetuuri, et alustada soolokarjääri, ning Chicago värbas tema asemele Jason Scheffi.
Edu ja tunnustus
Ansambli vastupidavusest sai omaette saavutus, kuid ametlikud tunnustused saabusid hilja. Chicago võeti 2016. aastal Rock and Roll Hall of Fame'i, Robert Lamm ja James Pankow 2017. aastal Songwriters Hall of Fame'i liikmeks ning Recording Academy andis ansamblile hiljem elutööauhinna.
Mis sai edasi
Koosseisumuutustest hoolimata säilis ansambli ühine identiteet. 2022. aastal, 55 aastat pärast asutamiskoosolekut, avaldas Chicago oma 38. stuudioalbumi „Born for This Moment“, mille lugude kirjutamist ja seadeid kujundasid endiselt Lamm, Pankow ja Loughnane. Salvestused valmisid osaliselt kaugühenduse teel, kuid kolm puhkpillipartiid salvestati koos Loughnane'i Arizona stuudios. Pankow selgitas põhjust: „Puhkpille ei saa telefoni teel sisse mängida.“ Hiljem teatas ansambel asutajaliikme, saksofonist Walter Parazaideri surmast. 2026. aastaks ei saanud Pankow ja Lamm terviseprobleemide tõttu tuuridel osaleda, Loughnane aga kuulus endiselt tegevkoosseisu.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 07.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
