Kuidas alustati

15. veebruaril 1967 kohtusid saksofonist Walter Parazaideri korteris kuus Chicago muusikut ja lubasid pühendada uuele projektile oma aja ja energia. Parazaideriga liitusid klahvpillimängija Robert Lamm, kitarrist Terry Kath, trummar Danny Seraphine, trompetist Lee Loughnane ja trombonist James Pankow; proovi tehti Parazaideri vanemate keldris ning soulimuusikat esitati nime Big Thing all. Bassist ja tenorilaulja Peter Cetera täiendas seitsmeliikmelist koosseisu pärast seda, kui oli ansamblit klubis kuulnud. Produtsent James William Guercio viis nad 1968. aasta juunis Los Angelesse ja andis neile nime Chicago Transit Authority.

Tuntuks saamine

Nende omanimeline debüüt ilmus 1969. aasta aprillis topeltalbumina, mille pikad lood ei mahtunud AM-raadio formaati. Ülikoolide FM-raadiojaamad ja suust suhu levinud jutt tegid sellest põrandaaluse menu. Pärast seda, kui tegelik ühistranspordiamet saatis neile tegevuse lõpetamise nõude, tuli 1969. aasta lõpus kasutusele lühendatud nimi Chicago. Järgmisel albumil ilmusid „25 or 6 to 4“ ja James Pankowi süit „Ballet for a Girl in Buchannon“, mis muutsid popilikud meloodiakäigud, pikad helitööd ja kolmeliikmelise puhkpillisektsiooni ühe masina osadeks.

Muusika ja tuntumad lood

See tasakaal toetus vastandlikele häältele: Kath ja Lamm laulsid madalamas registris, Cetera kandis kõrget tenoripartiid ning puhkpillid ei mõjunud sageli mitte kaunistusena, vaid veel ühe solistina. Pankow kirjeldas hiljem sektsiooni ideaali sõnadega „üks kopsupaar“. Kõlapilt muutus aina. Mahe ballaad „If You Leave Me Now“ võitis Grammy; pärast Kathi surmaga lõppenud õnnetust 1978. aastal otsustas Chicago tegevust jätkata. 1970. aastate lõpus andis „Street Player“ disko ja uuslaine surve all albumile Chicago 13 diskorütmi. 1980. aastatel suunasid produtsent David Foster ja Cetera lauldud jõuballaadid kõla viimistletud popi poole ning jätsid puhkpillidele väiksema rolli. Cetera lahkus pärast 1985. aasta suvetuuri, et alustada soolokarjääri, ning Chicago värbas tema asemele Jason Scheffi.

Edu ja tunnustus

Ansambli vastupidavusest sai omaette saavutus, kuid ametlikud tunnustused saabusid hilja. Chicago võeti 2016. aastal Rock and Roll Hall of Fame'i liikmeks; Robert Lamm ja James Pankow võeti 2017. aastal Songwriters Hall of Fame'i liikmeks ning Recording Academy andis ansamblile hiljem elutööauhinna.

Mis sai edasi

Koosseisumuutustest hoolimata säilis ansambli ühine identiteet. 2022. aastal, 55 aastat pärast asutamiskoosolekut, avaldas Chicago oma 38. stuudioalbumi „Born for This Moment“, mille lugude kirjutamist ja seadeid kujundasid endiselt Lamm, Pankow ja Loughnane. Salvestused valmisid osaliselt kaugühenduse teel, kuid kolm puhkpillipartiid salvestati koos Loughnane'i Arizona stuudios. Pankow selgitas põhjust: „Puhkpille ei saa telefoni teel sisse mängida.“ Hiljem teatas ansambel asutajaliikmest saksofonisti Walter Parazaideri surmast. 2026. aastaks märkis ametlik koosseisunimekiri, et Pankow ja Lamm ei saa terviseprobleemide tõttu tuuridel osaleda, samal ajal kui Loughnane kuulus endiselt tegevkoosseisu.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 07.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada