Kuidas alustati

Chester Burton Atkins kasvas Tennessee osariigis Luttrelli lähistel peres, kus muusika tähendas nii tööd kui ka rõõmu. Pärast 1936. aasta astmahoogu saadeti ta Georgiasse isa tallu. Seal kuulis ta Cincinnati raadiost Merle Travist, kelle pöidlaga juhitud sõrmitsemine teda köitis. Kuna Atkins ei näinud, kuidas Travis mängis, kujundas ta oma võtte: pöial hoidis bassi, sõrmed leidsid meloodia. Ta alustas elukutselist raadiotööd WNOX-is viiuldajana, kuid jaama juht Lowell Blanchard kuulis tema kitarrimängu ja tõstis selle tähelepanu keskmesse.

Tuntuks saamine

Red Foley tõi Atkinsi 1946. aastal Nashville'i, kus Atkins salvestas oma esimese sooloplaadi „Guitar Blues“. Hiljem aitas Fred Rose tal linna naasta ning Atkinsist sai üks esimesi A-Teami stuudiomuusikuid. Steve Sholes usaldas talle esmalt RCA salvestussessioonide korraldamise ja enda äraolekul ka produtsenditöö; 1955. aastal pandi Atkins juhtima RCA stuudioid Nashville'is. Nii tõusis ta kaasmuusikust stuudiotöö juhiks ja see pööras tema karjääri uude suunda.

Muusika ja tuntumad lood

Tema mäng oli endiselt kohe äratuntav: ühtlane pöidlaga mängitud bass võis luua terve rütmisektsiooni mulje, samal ajal kui kaks sõrme noppisid selle kohal puhast meloodiat. 1955. aastal jõudis ta esimest korda edetabelisse loo „Mister Sandman“ versiooniga, kuid Atkins ei hinnanud oma mängu sama heldelt kui kuulajad. 1986. aastal ütles ta ajakirjale Guitar World: „Mulle ei meeldi kunagi see, mida ma mängin – eriti vanemad lood.“

Edu ja tunnustus

Rock'n'rolli ajastul aitas Atkins RCA-s kantrimuusikal paremini popmuusikasse jõuda: esile tõstetud steel-kitarri ja viiuli asemel kasutati vokaalkoore ja neutraalse kõlaga rütmisektsioone. Ta produtseeris Jim Reevesile ja Don Gibsonile nii kantri- kui ka poppublikuni jõudnud hitte ning sõlmis 1965. aastal lepingu Charley Pride'iga. Juhi- ja kitarristitöö toitsid teineteist; Atkins salvestas ka koos Jerry Reedi, Merle Travise, Les Pauli ning hiljem Mark Knopfleriga. Aastatel 1967–1988 pälvis ta üheteistkümnel korral Country Music Associationi aasta instrumentalisti auhinna.

Mis sai edasi

Atkins loobus 1982. aastal RCA juhirollist ja lahkus plaadifirmast järgmisel aastal, kuid jätkas salvestamist nooremate mängijatega ega muutnud end muuseumieksponaadiks. Ta võitis neliteist Grammyt, teiste hulgas auhinnad koos Mark Knopfleriga salvestatud loo „Poor Boy Blues“ ja loo „Jam Man“ eest. Neist hilisema sai ta 1997. aastal, neli aastat enne oma surma 2001. aastal. 2002. aastal võttis Rock & Roll Hall of Fame ta postuumselt oma liikmeks kategoorias Musical Excellence.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 06.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada