Kuidas alustati

Pride oli saagiosaluse eest maad hariva rentniku poeg. Lapsena korjas ta puuvilla ja kuulas pere raadiost Grand Ole Opry saadet. Neljateistkümneaastaselt ostis ta postimüügist kitarri ning õppis iseseisvalt mängima. Pesapall pakkus teist väljapääsu: ta mängis viskajana mustanahaliste liigades ja püüdis pääseda kõrgliigaklubidesse, kuid vigastused ja edutud proovimised jätsid selle unistuse täitumata.

Montanas töötas ta sulatustehases, mängis tehase pesapallimeeskonnas ja laulis kohalikes klubides. 1962. aastal kuulsid teda esinemas kantrilauljad Red Sovine ja Red Foley. Sovine julgustas teda Nashville'i külastama. Pärast järjekordset ebaõnnestunud pesapallikatset läkski Pride sinna ning tutvus mänedžer Jack Johnsoniga.

Tuntuks saamine

Johnson viis ta produtsent Cowboy Jack Clementi juurde, kelle 1965. aasta demosalvestised avaldasid muljet RCA-s töötanud Chet Atkinsile. Algul ei öelnud plaadifirma raadio saatejuhtidele, et Pride on mustanahaline. Tema kolmas singel „Just Between You and Me“ jõudis 1967. aastal Hot Country Songsi edetabeli esikümnesse. Paljud kuulajad said tema nahavärvist teada alles esimese albumi kaanepilti nähes. Hääl oli nendeni jõudnud enne fotot.

Muusika ja tuntumad lood

Tema soe bariton kõlas kantris, mida ta oli armastanud lapsepõlvest saadik. Oma autobiograafias kirjutas Pride: „Laulsin seda, mis mulle meeldis, ainsa häälega, mis mul oli.“ „Kiss an Angel Good Morning“ viis ta 1971. aastal ka kantrikuulajatest laiema publiku ette. Samal aastal pälvis ta Country Music Associationi aasta meelelahutaja auhinna. Gospelsalvestised tõid talle 1972. aastal kaks Grammyt.

Edu ja tunnustus

Tema hitiaastad ulatusid 1980. aastatesse. 1993. aastal sai temast Grand Ole Opry liige ning 2000. aastal võeti ta Country Music Hall of Fame'i liikmeks. Ta jätkas salvestamist veel kaua pärast edetabelite valitsemise lõppu: 2017. aastal ilmunud „Music in My Heart“ jäi tema viimaseks eluajal avaldatud albumiks.

Mis sai edasi

Pride suri 12. detsembril 2020 COVID-19 tüsistustesse, kuu aega pärast CMA elutööauhinna saamist. Tema lauluoskuse teine külg jõudis kuulajateni pärast tema surma, kui 2025. aastal ilmus „Endlessly: A Tribute to Brook Benton“. Need Dallases tehtud salvestised pärinesid 1980. aastate keskpaigast, plaadilepingute vahelisest ajast. Tema häält saatsid seal R&B rütmid ja orkestri keelpillid.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 02.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada