Kuidas alustati

Charles Trenet sündis 1913. aastal Narbonne’is ja läks seitsmeteistkümneaastaselt Pariisi, sihiks filmitöö. Joinville’i stuudiotes rekvisiitori ja korraldajana töötades liikus ta Montparnasse’i boheemlaste ringkonnas ning sõbrunes Max Jacobi ja Jean Cocteau’ga. Hiljem moodustas ta koos pianist Johnny Hessiga duo Charles ja Johnny, mis esines Fiacre’is ja seejärel Bœuf sur le toit’s, kuni Trenet pidi minema sõjaväeteenistusse.

Tuntuks saamine

Sooloesinejana ei tahtnud ta olla paigal seisev lembelaulik. Ta tõi prantsuse šansooni svingi, fokstroti ja museti ning tema diktsioon oli kohe äratuntav. „Y’a d’la joie“, mida esmalt laulis Maurice Chevalier revüüs „Paris en joie“, sai selle uue vabaduse tunnuslooks. Kübar, hüpped ja võimatud kujutluspildid tõid talle hüüdnime Fou chantant.

Muusika ja tuntumad lood

Trenet’ rõõmsameelsuse taga on täpne sõnatöö. Tema lauludes räägivad pardid inglise keelt ja kujud tantsivad, kuid fantaasial on kindel rütm. 1971. aastal rääkis ta laulu ja luule piirist ning nimetas end tagasihoidlikult väikeseks poeediks. Need kaks sõna võtavad kokku tema kunsti: ta pani luule tänaval jooksma, võtmata sellelt muusikat.

„La Mer“ sündis 1943. aastal rongisõidul Roland Gerbeau ja pianist Léo Chauliaci seltsis, kuid laulu jõudu tunnistas Trenet alles hiljem. Kui „Boum !“ ja „Y’a d’la joie“ on hoogsad, siis „Que reste-t-il de nos amours ?“ ja „L’Âme des poètes“ näitavad tema nukramat joont, kaotamata seejuures kergust.

Edu ja tunnustus

Pariisi kabareedest rahvusvaheliste turneedeni ulatunud karjäär hõlmas ligi tuhat laulu. Pärast kümmekonna-aastast eemalolekut naasis ta 1987. aastal festivalil Printemps de Bourges tähelepanu keskmesse. Ta esines Étoile’i, Bobino, Olympia, Châtelet’ ja Palais des Congrès’ lavadel. Tema pärand elab edasi Jacques Breli, Georges Brassensi, Charles Aznavouri, Jacques Higelini, Alain Souchoni ja Benjamin Biolay loomingus: kõiki neid seostatakse vabadusega, mille Trenet oli prantsuse šansoonile andnud.

Mis sai edasi

Tema loomingutee lõppu tähistasid 1999. aastal kolm avalikku sündmust. 5. märtsil salvestas ta koos Radio France’i filharmooniaorkestri muusikutega „Les poètes descendent dans la rue“. 17. märtsil valiti ta Académie des beaux-arts’i liikmeks. Novembris andis ta Salle Pleyelis viimase kontserdi. Charles Trenet suri 19. veebruaril 2001 Créteil’s, kaks aastat pärast seda, kui ta oli oma poeedid veel kord tänavale toonud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 11.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada