Kuidas alustati

Shahnur Vaghinak Aznavourian sündis 22. mail 1924 Pariisis armeenlastest sisserändajate peres, kes pidasid tänaval rue de la Huchette väikest restorani. Üheksa-aastaselt oli ta juba laval; ta jättis kooli pooleli ja lühendas oma nime kujule Aznavour.

Hiljem moodustasid tema ja Pierre Roche duo, mis esines ööklubides. Esimene tõeline edu ei tulnud neile Pariisis, vaid Montreali kabareedes aastatel 1948–1950.

Tuntuks saamine

Algusaastatel esines ta Édith Piafi kontsertide eel ja kirjutas talle laule ning Piaf julgustas teda laulma oma lugusid. Kõik ei olnud sellega nõus. Oma autobiograafias kirjutas ta: „Kõik õpetajad, kelle poole pöördusin, olid ühel meelel, et ma ei peaks laulma.“ Carnegie Halli New Yorgis müüs ta välja 1963. aastal. 2015. aasta intervjuus pööras ta vanad arvustused nende autorite vastu: „Keegi ei julge enam öelda seda, mida nad varem ütlesid. Millal nad siis valetasid — enne või pärast?“

Muusika ja tuntumad lood

Ta nimetas end „laulukirjutajaks, kes mõnikord esitab ka oma laule“ ja kirjutas üksi või kaasautorina üle 1000 laulu. Hiti sai ta 1961. aastal looga „Esperanza“: ta kirjutas prantsuskeelsed sõnad instrumentaalpalale, mille autor on Ramón Cabrera Argotes, ja tema versioon läks hästi isegi hispaaniakeelsetes maades.

Tema laulud ei hoidunud ebamugavatest teemadest. Prantsuse raadio keelas 1965. aastal loo „Après l'amour“ kui avalikku kõlblust solvava ja loos „Comme ils disent“ (1972) rääkis homoseksuaalne mees minavormis oma südamevalust. Tema enda sõnul: „See on minu omamoodi haigus — rääkida asjadest, millest ei peaks rääkima.“ Ta mängis ka enam kui 80 mängu- ja telefilmis, nende seas François Truffaut' filmis „Tirez sur le pianiste“ (1960).

Edu ja tunnustus

„She“ püsis 1974. aastal neli nädalat Briti singliedetabeli tipus. Ta salvestas mitmes keeles üle 1200 laulu ja tema plaadifirma andmetel ulatub tema müük üle 180 miljoni.

Mis sai edasi

Pärast 1988. aasta maavärinat Armeenias asutas ta heategevusorganisatsiooni Aznavour for Armenia ning kirjutas koos oma õemehe Georges Garvarentziga loo „Pour toi Arménie“. Armeenia kuulutas ta 2004. aastal rahvuskangelaseks ja määras 2009. aastal oma suursaadikuks Šveitsis.

Ka üle üheksakümne aasta vanusena müüs ta kontserdid välja ning ainsaks järeleandmiseks east oli suflöör. Ta suri 1. oktoobril 2018 oma kodus Mouriès's 94-aastasena. Riiklikul matusel Les Invalides'is pidas järelehüüde president Emmanuel Macron ja kirstu väljakandmise ajal kõlas „Emmenez-moi“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga18 allikatKontrollitud 02.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada