Kuidas alustati

Esimese eeskuju andis talle ema, kes oli klassikaline laulja: tüdruk käis tema tundides ja võitis hiljem konkursse. Neljateistkümneaastaselt sai temast Vieux-Montréali kabarees õhtujuht. 1965. aastal osales ta CKVL-i saates „Vive la vie“, kus aplausimõõtja kuulutas ta kümnel päeval järjest võitjaks. Tema esimene plaat ilmus 1966. aastal. Kaks aastat hiljem sai „L’amour est passé“ tema esimeseks menulooks ja viis ta Brüsselisse prantsuskeelset Kanadat esindama. 1969. aastal aasta uustulnukaks valitud Pary esines seejärel Place des Artsis Sacha Disteli ja Enrico Maciase soojendajana.

Tuntuks saamine

Mexico rahvusvahelisel konkursil pälvis ta Quincy Jonesi tähelepanu. Jones oli valmis aitama tal Ameerika turule jõuda, kuid noor abielunaine keeldus, sest soovis lapsi. Tema karjäär kujunes Québecis, kus „Pour vivre ensemble“, „Ma vie c’est toi“, „C’est fini“ ja „Emmanuella“ said rahva seas armastatud lugudeks. Ta laulis väsimatult kabareedes ja salvestas vahel kolm albumit aastas, kuid staaristaatus jäi talle ebamugavaks.

Muusika ja tuntumad lood

Läbiv joon pole niivõrd vokaalne meisterlikkus kui vahetu pöördumine kuulaja poole. 2019. aastal võttis Pary oma esituslaadi kokku sõnadega: „Ma laulsin igapäevastest asjadest ja panin end inimeste olukorda.“ Ta tahtis lohutada, inimesi rõõmustada ja kõnetada igaüht isiklikult. „Pour vivre ensemble“ on endiselt tema lemmiklaul. Pärast lahkuminekut 1984. aastal sai tema uueks tugipunktiks usk: ta pöördus vaimuliku repertuaari poole ning laulis 1990. aastate alguses Ottawas laulu „Mère Teresa“ nunnale endale.

Edu ja tunnustus

1982. aastal tõi „J’suis ton amie“ talle enimmüüdud albumi Félixi auhinna. Tema karjääri mahub umbes viiskümmend originaalalbumit või kogumikku, mis ühendavad 1960.–1980. aastate romantilisi menulugusid vaimuliku suunitlusega plaatidega.

Mis sai edasi

Alates 1995. aastast jagas ta lava mitmel kontserdil Carl Williamiga; nende 2003. aasta Québeci turnee ja kontsertalbum „Deux voix, une scène“ jätkasid sedasama uut etappi. Seejärel liitus ta 2011. aastal ühisprojektiga „Le retour de nos idoles“, andis 2012. aastal kontserte koos Claude Barzottiga ning osales 2015. aastal ettevõtmises „Années bonheur“. 2025. aastal eelistas ta 74-aastasena ikka väiksemaid esinemiskohti ja ütles lihtsalt: „Jah, ma laulan endiselt ja annan kontserte.“

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga23 allikatKontrollitud 18.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada