Jarek Kasar läks muusikakooli kuueaastaselt ning õppis viiulit, klaverit ja koorijuhtimist. Kümneselt kirjutas ta juba oma esimesi räppe. Tartu noore muusiku eelis polnud üksnes kiire sõna: ta oskas ise seadeid ehitada ning otsis varakult hiphopile avaramat, elavate pillidega kõla.

2003. aastal ilmus Umblu plaadimärgi alt Chalice'i debüütalbum „Ühendatud inimesed“. Järgmisel kevadel tõi album talle Eesti Muusikaauhindadel aasta meesartisti, uue tulija ja alternatiivartisti tiitli. Toonases intervjuus rääkis ta, et tahab pelga DJ asemel lavale päris ansamblit, sest muusikute koosmäng on huvitavam ja innustavam. Chalice'i lavakoosseisu kuulusidki puhkpillid, laulja, löökpillid ja DJ — pilt, mis oli toonase kohaliku räpi jaoks harjumatult kirju. Tema siht polnud hiphopi reegleid korrata: juba siis tõmbas teda džäss.

Laiem avalikkus kuulis Kasari ühiskondlikku autorilaulu eriti selgelt 2006. aasta vabariigi aastapäeva kontserdil, kus esietendus „Minu inimesed“. Aasta hiljem kõlas see noorte laulupeol ühendkooride esituses. Räppari hääl oli jõudnud klubidest laulukaare alla, kuid Kasar ei jäänud ühte õnnestunud vormi kinni.

Tema esimesed albumid liikusid elektroonikast, hiphopist ja džässist kuni Aafrika ja India mõjutusteni. Kasar ise sõnastas oma töö keskme lihtsalt: „Kõike, mida öelda soovin, ütlen oma lauludega.“ Stiilid olid talle väljendusvahendid, mitte piirid. Ta eelistas kontsertidel proovida uusi lugusid, ehkki teadis, et publik ootab sageli tuttavaid palu; kordamine teda ei köitnud.

Kasari töö ulatus ka teatrisse. Ta kirjutas muusikat muu hulgas lavastustele „Faust“, „Kuningas Ubu“ ja „Perikles“, enne kui lõi 2011. aastal ooperi „Katuselt“. Sellele järgnes monomuusikal „Lindmees“. Räpi rütmitunne ja sõnakesksus ei kadunud, vaid said laval uue kuju.

2014. aastal ilmus juba Jarek Kasari nime all kuues kauamängiv „Liiga palju viiuleid“. Nimevahetus ei tähendanud murrangut, vaid tõi esiplaanile autori, kes oli ammu räpist kaugemale kasvanud. 2020. aasta „K R I B U K R a B U“ valmis kuue aasta jooksul ja tõestas, et katsetamissoov polnud kadunud. 2025. aastal järgnes „Seitse valssi ja valskust“. Nii on Chalice'i lugu eelkõige lugu sõnakesksest loojast, kes on žanripiire pidevalt nihutanud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga39 allikatKontrollitud 21.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada