Charlemagne'is Québecis oli muusika Dionide pere ühine keel. Celine esines koos vanemate ja õdede-vendadega ning kirjutas kaheteistkümneaastaselt koos ema Thérèse'i ja venna Jacquesiga loo „Ce n’était qu’un rêve“. Ema saatis salvestise Angélilile. Nende esimesel kohtumisel ulatas Angélil tüdrukule pliiatsi mängumikrofoniks ja palus laulda nii, nagu oleks saal välja müüdud; Celine'i hääl veenis teda oma senist tööd ümber kujundama ja pühenduma tema karjäärile.

Québeci televisioon tutvustas teda publikule 1981. aastal ja aasta hiljem võitis ta Tokyos Yamaha World Popular Song Festivali. Ta oli endiselt eeskätt prantsuskeelne teismeline staar, kui Šveits valis ta 1988. aastal Eurovisiooni esindajaks. Võit looga „Ne Partez Pas Sans Moi“ viis tema järgmise karjääripöörde kogu Euroopa silme ette.

Ingliskeelse muusika juurde jõudis Dion 1990. aastal albumiga „Unison“; sellele järgnes Oscariga pärjatud duett „Beauty and the Beast“. Uus keel ei tõrjunud kõrvale tema prantsuskeelset plaadikarjääri. 1995. aastal koos Jean-Jacques Goldmaniga sündinud „D’eux“ sai ajaloo enimmüüdud prantsuskeelseks albumiks.

Üleilmse karjääri tippu jäid „Falling into You“, „Let’s Talk About Love“ ja „My Heart Will Go On“, kuid tema kõige kaalukam äriotsus puudutas lava, mitte plaati. Kahe Caesars Palace'i residentuuri jooksul aastatel 2003–2019 esines ta ühes Las Vegase teatris 1 141 korral enam kui 4,5 miljonile inimesele.

Angéliliga sidus teda nii isiklik kui ka tööalane partnerlus. 2014. aastal katkestas ta esinemised, et hoolitseda vähiravil oleva Angélili eest. Mehe palvel naasis ta lavale ning astus üles ka mõni nädal pärast tema surma 2016. aastal. Goldmani kirjutatud prantsuskeelne „Encore un soir“ oli teos, mille kaudu ta seda kaotust käsitles.

Turnee „Courage“ algas 2019. aastal, kuid jäi pandeemia ajal pooleli. Seejärel hoidsid terviseprobleemid Dioni lavalt eemal ning 2022. aastal avaldas ta, et põeb jäiga inimese sündroomi. 2024. aasta dokumentaalfilm „I Am: Celine Dion“ näitas nii tema hääle kahjustusi kui ka tema otsusekindlust. Ta kinnitas, et kui ta ei saa joosta, siis kõnnib, kui ei saa kõndida, siis roomab, kuid ei jää seisma. Sama aasta juulis laulis ta Pariisi olümpiamängudel Eiffeli tornist loo „Hymne à l’amour“. 2026. aasta aprillis avaldas ta Goldmani kirjutatud loo „Dansons“. Sama aasta 12. septembrist 17. oktoobrini on Pariisi kavandatud kuusteist kontserti ning 2027. aasta maiks lisati hiljem veel kümme Pariisi kontserti.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga37 allikatKontrollitud 25.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada