Kuidas alustati

Koorijuhi ja muusikapedagoogi haridusega Roose lõpetas 1989. aastal Tallinna Konservatooriumi, kuid tema teadlik folklooritee algas juba 1984. aastal Leigarites. Esimeseks suureks õpetajaks sai tantsu- ja rahvapärimuse uurija Kristjan Torop. Sellest lähtekohast kasvas töö, milles esinemine ja õpetamine käivad koos: vana laulu ta ühtaegu uurib, laulab ja annab järgmisele inimesele edasi.

Tuntuks saamine

Viljandi kultuurikolledžis hakkas Roose rahvalaulu õpetama 1992. aasta sügisel ja 1997. aastal sai sellest põhikohaga töö. Kolmeks aastaks mõeldud asendusest kujunes aastakümnete pikkune õpetajatee. Aastatel 1997–2003 juhtis ta rahvamuusika kateedrit ning 2001–2002 täitis ka muusikaosakonna juhataja ülesandeid. Roose enda sõnastus on tagasihoidlik, kuid täpne: „Mul on olnud missioon hoida, olla hoidmise juures.“

Aastatel 2003–2011 juhtis ta Võru Muusikakooli. Kui 2005. aastal valmis muusikakoolidele pärimusmuusika näidisõppekava, avati sama sügisel Võrus ka pärimusmuusika osakond. Nii said kuulmise järgi õppimine ja kohalik lauluvara püsiva koolitee osaks ega jäänud üksiku töötoa piiresse.

Muusika ja tuntumad lood

Roose on toonud eesti vanema laulukultuuri lavale nii Veljo Tormise, Peeter Jalaka ja Tõnu Kaljuste suurtes lavastustes kui ka ansamblites Sannalise, Arrotajad ja Suurõ Pilvõ. Viimases kohtuvad tema laul, lõõts, torupill ja norra vile Tuule Kanni kandle, Robert Jürjendali kitarri ning Arvo Urbi rütmidega.

2016. aasta võrukeelse albumi „Regijoon“ nimi võtab tema loomingulise telje hästi kokku. See osutab ühtaegu regioonile – ajaloolisele Võrumaale ja Lõuna-Tartumaale – ning regilaulule koos selle tekstide, viiside ja esitusstiilidega. Arhiivist leitud viis ei jää tema käes muuseumiklaasi taha, vaid saab uue esituse.

Edu ja tunnustus

Tema töö mõõdupuu pole olnud ainult kontsertide arv. 2016. aastal pälvis Roose Eesti Rahvuskultuuri Fondi pärimuskultuuri auhinna ja 2020. aastal Võrumaa aastapreemia selle eest, et ta on regilaulu ja Tormise loominguga kohalikku muusikaelu rikastanud; 2024. aastal tunnustas teda pikaajalise panuse eest Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts.

Koht eesti muusikas

Roose mõju on kõige selgemini näha inimestes, kes ise nüüd õpetavad ja mängivad. Ta on kirjeldanud Iirimaal nähtud perekonda, mille liikmed võtsid korraga tinaviled taskust ja hakkasid mängima – mitte ettevalmistatud numbrina, vaid koosolemise loomuliku osana. Just sellise harjumuseni tahaks ta pärimusmuusika õpetamisega jõuda: „Sinnani võiksime jõuda küll.“

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada