Kuidas alustati

Ric Ocasek ja Benjamin Orr olid aastaid liikunud folgi- ja rokiprojektide vahel, kui nad 1976. aastal Bostonis õige viieliikmelise koosseisu leidsid. Koosseisu täiendasid kitarrist Elliot Easton, klahvpillimängija Greg Hawkes ja trummar David Robinson; nime pakkus välja Robinson. Ocasek kirjutas peaaegu kõik lood. Tema ja Orr jagasid solistirolli.

Läbimurre saabus enne lepingut. Bostoni DJ Maxanne Sartori võttis loo „Just What I Needed“ demo WBCN-i mängukavva, kuulajad reageerisid ja plaadifirmad hakkasid huvi tundma. Elektra sõlmis bändiga lepingu ning bänd sõitis koos produtsent Roy Thomas Bakeriga Londonisse ja naasis sealt 1978. aastal ilmunud omanimelise debüütalbumiga. Albumi kolm edetabelisse jõudnud singlit ja hilisem kuuekordne plaatinastaatus muutsid näiliselt üleöö saabunud edu püsivaks.

Tuntuks saamine

Juba debüütalbumis oli olemas bändi põhiline pinge: järsud kitarrid ja säravad klahvpillid ning jahedalt vaoshoitud esituses poprefräänid. Easton andis seadele rokenrollilikku teravust, Hawkes lisas sünteetilist värvi ja Robinson hoidis kõlapildi hõredana. Hawkes ütles hiljem WBUR-ile: „Pidasin meid alati popkunsti bändiks.“ See kirjeldas muusikat, mis kõlas distantseeritult, kuid ei ohverdanud haaravat meloodiat.

Muusika ja tuntumad lood

Album „Panorama“ kaldus tumedama ja katsetavama kõla poole; „Shake It Up“ pöördus tagasi vahetu popi juurde. Pärast kaheaastast pausi, mille ajal tegeldi sooloprojektidega, aitas produtsent Robert John „Mutt“ Lange Londonis valmis teha albumi „Heartbeat City“. Pikad ja programmeerimisel põhinenud stuudiosessioonid lihvisid plaadi kõla, kuid osa liikmeid tundis end kõrvalejäetuna. Sellest sai nende müüduim album ning „You Might Think“ võitis 1984. aastal esimese MTV aasta video auhinna; Orri lauldud „Drive“ tõusis nende singlitest USA edetabelis kõige kõrgemale.

Edu ja tunnustus

Algse tegutsemisperioodi jooksul müüs The Cars üle 23 miljoni plaadi ja neli singlit jõudsid USA edetabeli 10 parema sekka. Nende mõju seisnes selles, et nad panid uue laine muusika suurte areenide mõõtu raadioeetris loomulikult kõlama, silumata selle kunstikoolilikke nurki. Rock and Roll Hall of Fame võttis 2018. aastal oma liikmete sekka kõik viis algkoosseisu liiget.

Mis sai edasi

Pärast albumit „Door to Door“ jõudsid bändile järele pinged ja stuudioväsimus ning The Cars läks 1988. aastal laiali. Orr suri 2000. aastal. Neli allesjäänud liiget tulid 2011. aastal albumi „Move Like This“ jaoks taas kokku; Ocasek ütles, et nad ei asenda kunagi Orri, ning seetõttu laulis ta kõik lood solistina. Viimast korda tuldi kokku 2018. aasta Rock and Roll Hall of Fame'i tseremoonial, kus Weezeri bassimees Scott Shriner täitis tühjaks jäänud koha. Ocasek suri järgmisel aastal. Nende viimane esinemine lõppes sama raadiodemoga, mis oli kunagi esimese ukse avanud: „Just What I Needed“. 2024. aastal lisas Library of Congress Carsi debüütalbumi National Recording Registry nimekirja.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 17.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada