Kuidas alustati

C+C Music Factory keskmes olid New Yorgi klubimaastikust mõjutatud produtsendid ja laulukirjutajad Robert Clivillés ja David Cole. Nad kujundasid projekti pigem oma laulude ja produktsiooni esitlemise võimaluseks kui kindla koosseisuga bändiks; esinejad vahetusid ning nende hulka kuulusid räppar Freedom Williams ja lauljad Martha Wash, Zelma Davis ning Deborah Cooper. Osa eksperimendist oli muuta stuudiopuldi taga töötanud inimesed nähtavateks staarideks. Clivillés ütles Los Angeles Timesile: „See, et keegi teine pole seda teinud, ei tähenda, et meie ei võiks.“

Tuntuks saamine

Plahvatuslik edu tuli 1990. aastal looga „Gonna Make You Sweat (Everybody Dance Now)“. Wash ütles, et talle maksti stuudiosessiooni eest kindel summa ning et tema salvestist nimetati demoks; avaldatud plaadil kõlas tema võimas refrään, videos markeeris seda aga suuga Davis. 1992. aasta veebruariks oli debüütalbumit müüdud neli miljonit eksemplari, kuid esivokaali esitaja märkimata jätmisest oli kasvanud kohtuvaidlus tunnustuse, tasu ja esitluse üle. Selle ajal palus Sony MTV-l lisada selgituse, mille järgi kuulus taustavokaal Washile ja videos nähtav esitus Davisele. Nii sai avalikuks, kelle hääl kiire mõju peale ehitatud popkuvandi taga tegelikult oli.

Muusika ja tuntumad lood

Projekti kõlapildis kohtusid house-muusika rütmid, hiphopilik esitus ja popmuusika refräänid; hääled vahetusid, kuid produtsendid hoidsid joont. Williamsi lühikeste fraasidega räpp ja suured naiskoorid tegid lood „Here We Go (Let’s Rock & Roll)“ ja „Things That Make You Go Hmmm…“ debüüthitiga äratuntavalt sugulasteks, ilma et projektist oleks saanud tavapärane vokaalansambel. Nii paindlik ülesehitus lubas ka koosseisu ümber kujundada: pärast Williamsi lahkumist laulsid 1994. aasta albumil „Anything Goes!“ trio Trilogy ning Davis, Cooper ja Wash.

Edu ja tunnustus

C+C Music Factory pälvis 1992. aastal parima uue artisti Grammy nominatsiooni. Veel kõnekam oli Washi tagasitulek: pärast vaidluse lahendamist ja Cole’iga leppimist oli ta 1994. aastal taas singli ja video „Do You Wanna Get Funky“ juures. Selle taaskohtumise võttis ta hiljem lihtsalt kokku: „Minevikku ei saa jääda elama ja vigu võisid teha mõlemad pooled.“

Mis sai edasi

Cole suri 24. jaanuaril 1995 New Yorgis seljaajukelmepõletikku 32-aastasena ja temaga lõppes produtsendipaar, kes oli projekti algusest peale määratlenud. Clivillés jätkas C+C Music Factory nime all ja andis hiljem 1995. aastal välja samanimelise kolmanda albumi; 1996. aastal jäid salvestused seisma ning aastatel 2010–2011 äratas ta nime koos Eric Kupperiga lühikeseks ajaks ellu. Freedom Williams esineb sama nime all eraldi koos külalisvokalisti Smooth Jammyga, kuid 2026. aasta augustis esitas Clivillés föderaalse kaubamärgiõiguse rikkumise hagi, millega vaidlustas Williamsi nimekasutuse.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 18.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada