Kuidas alustati

Buster Poindexter oli David Johanseni alter ego. New York Dollsi endise laulja soolorokikarjäär oli 1980. aastate keskpaigaks soiku jäänud. Koos pianisti Joe Deliaga hakkas ta Manhattani väikeses klubis Tramps esitama vabalt kulgevaid R&B- ja džässikavu. Kava kasvas loomulikult, ilma et seda oleks tuimaks lihvitud: muusikuid lisandus järk-järgult ning Banshees of Blue kujunes päris saateansambliks lauljale, kes nägi välja nagu karikatuurne ööklubi õhtujuht, kuid kelle hääles püsis Johanseni karedus.

1988. aastaks kuulusid koosseisu klahvpillimängija Charles Giordano, trummar Tony Machine, kitarrist Brian Koonin, bassimängija Tony Garnier, löökpillimängija Fred Wolcott, kolmeliikmeline puhkpillisektsioon ja laulja Soozie Tyrell. Nende iganädalane esinemissari klubis Bottom Line oli selleks ajaks klubi pikim alates 1960. aastatest.

Tuntuks saamine

1987. aastal ilmunud RCA albumiga „Buster Poindexter“ jõudis ansambel New Yorgi klubidest üleriigilise publikuni. Nende versioon Montserratilt pärit artisti Arrow soca-loost „Hot Hot Hot“ jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 45. kohale ning video sai MTV-s palju eetriaega. Hiti tõttu jäi Poindexter rahva mällu peolauljana, kuigi lavakava oli mõeldud palju laiemaks ringkäiguks Ameerika ööklubimuusikas.

Muusika ja tuntumad lood

Banshees liikus jump-bluusist ja svingist rütmibluusi, lembelaulude ja ladina rütmideni, käsitlemata neid stiile muuseumieksponaatidena. Johanseni kähisev esituslaad sidus kõik kokku: ta võis mahedalt laulda, nalja järsult välja paisata või tantsulugu tagant kihutada, samal ajal kui puhkpillid talle vastasid. Kaveriteks valis ta ka lugusid plaatidelt, mida oli tundnud lapsest saadik. Kui temalt 2023. aastal küsiti, miks ta võtab ikka ette selliseid lugusid nagu Jive Bombersi „Bad Boy“, sõnastas ta kogu ettevõtmise reegli lühidalt: „Ma ei tee midagi, mis mulle ei meeldi.“

Mis sai edasi

Johansen tegeles hiljem juurtemuusikast lähtuva bluusi ja näitlemisega ning New York Dolls tuli taas kokku, kuid Busterit ta kõrvale ei jätnud. 2020. aasta jaanuaris pööras ta New Yorgi Café Carlyle’is vana kavereid esitava ansambli idee pea peale ja tõi lavale kava „Buster Sings the Songbook of David Johansen“, milles vaatas tegelaskuju kaudu uue pilguga oma laule ja lugusid. Martin Scorsese ja David Tedeschi filmisid esinemisi ning ehitasid nende ümber 2023. aasta dokumentaalfilmi „Personality Crisis: One Night Only“. Johansen suri 28. veebruaril 2025 oma New Yorgi kodus 75-aastasena. Film jätab Busteri samasse keskkonda, kust tegelaskuju alguse sai: New Yorgi elava publikuga saali, kus ta valib laule, räägib lugusid ja mängib kuulajate ees identiteetidega.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 17.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada