Kuidas alustati

Charles Hardin Holley oli musikaalse pere neljast lapsest noorim. Vanemad innustasid lapsi pilli mängima; Buddy proovis klaverit ja steel-kitarri, enne kui õppis iseseisvalt akustilist kitarri mängima. Põhikoolis tutvus ta Bob Montgomeryga ja 1953. aastaks oli nende kantrijuurtega ansamblil Lubbocki raadiojaamas KDAV regulaarne pühapäevane saade. Autobiograafilises koolikirjandis kirjutas Holly: „Minu elu on olnud selline, mida võiks pidada sündmustevaeseks.“ Mõne aasta pärast oli see tagasihoidlik hinnang võluvalt aegunud.

Tuntuks saamine

1956. aastal sõlmis Decca Hollyga sooloartistilepingu ja püüdis suruda teda kantri- ja vesternmuusika raamidesse. Kahe ebaõnnestunud singli järel lõpetas plaadifirma lepingu. Ta naasis Lubbockisse, liitus trummar Jerry Allisoni, kitarrist Niki Sullivani ja basskitarrist Larry Welborniga, kelle peagi asendas Joe B. Mauldin, ning salvestas New Mexico osariigis Clovises sõltumatu produtsendi Norman Pettyga. Kvartetist sai Crickets. Brunswick sõlmis lepingu ansambliga, Decca tütarfirma Coral aga Hollyga; Cricketsi esimene singel „That'll Be the Day“ kujunes 1957. aastal suureks popi- ja rütmibluusihitiks.

Muusika ja tuntumad lood

Plaadifirmad jätsid Hollyst mulje kui kahest eri esinejast, kuid plaadid sündisid sama tegutseva ansambli käe all. Tema hääl liikus kärmelt luksatuste, tähenduseta silpide ja järskude helikõrguse muutuste vahel, muusika aga sidus kantri, rütmibluusi ja rockabilly tempokaks kitarrikeskseks tervikuks. Kooslus kõlas sedavõrd harjumatult, et paljud kuulajad pidasid Cricketseid algul mustanahaliste ansambliks. Kui esinejate ühiskontsertide turnee viis nad 1957. aastal Harlemi Apollo Theaterisse, võeti neid jahedalt vastu, kuni ansambel alustas kolmanda päeva kontserti jõulise looga „Bo Diddley“.

Edu ja tunnustus

Seejärel esinesid nad telesaadetes „American Bandstand“, „The Arthur Murray Dance Party“ ja „The Ed Sullivan Show“. 1957. aasta lõpuks oli „Peggy Sue“ kujunenud Ameerika Ühendriikides suureks popi- ja rütmibluusihitiks ning Cricketsi „Oh Boy!“ oli müüdud peaaegu miljon eksemplari. Holly saavutus oli edetabeliedust suurem: ta muutis väikese ansambli keskse laulja-laulukirjutaja-kitarristi kestvaks eeskujuks, mitte pelgaks uudseks nähtuseks.

Mis sai edasi

1958. aasta lõpus kolis Holly New Yorki, läks lahku Cricketsi algkoosseisust, võttis näitlemistunde ning salvestas keelpillide ja orkestrisaatega. 1959. aasta jaanuaris liitus ta Winter Dance Party turneega. Pärast 2. veebruari kontserti Iowa osariigis Clear Lake'is tellis ta lennuki, et vältida veel üht pikka bussisõitu; lennuk kukkus 3. veebruaril peagi pärast õhkutõusu alla ning Holly, Ritchie Valens, J. P. Richardson ja piloot hukkusid. Holly salvestistest sai mõõdupuu muu hulgas Beatlesile ja Rolling Stonesile ning 1986. aastal valiti ta Rock and Roll Hall of Fame'i esimesse aastakäiku. 2011. aastal tõstis Lubbock tema pronkskuju vast avatud Buddy and Maria Elena Holly Plazale.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 25.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada