Kahekümneseks saades oli Springsteen veetnud juba peaaegu kümme aastat Jersey Shore'i baaribändides oma oskusi lihvides. Columbia esindaja John Hammond sõlmis temaga lepingu ning 1973. aastal ilmunud kaks albumit panid paika tema tiheda ja tänavatarga väljenduslaadi, kuid ei teinud temast veel tähte. Otsustav hüpe tuli 1975. aastal albumiga „Born to Run“: selle kinolike põgenemislugude ning E Street Bandi souli- ja rokijõu toel jõudis ta Asbury Parki klubidest ajakirjade Time ja Newsweek kaanele.

Edu ei sundinud teda ühe valemi juurde jääma. Kui duubelalbum „The River“ oli viinud ta edetabeli 1. kohale, pöördus ta sissepoole. 1982. aasta „Nebraska“ säilitas selle kõla, mis oli tekkinud tema kodus akustilise kitarri ja suupilliga lindistades; katsed lugusid bändiga uuesti salvestada jäid kõrvale. Kaks aastat hiljem tegi „Born in the U.S.A.“ temast üleilmse superstaari ja tõi seitse USA esikümnesse jõudnud singlit. Helge, staadionimõõtu kõlapilt kandis endiselt tema püsiteemasid: töö, räsitud kogukonnad, veteranid ja inimesed, kellele antud lubadused olid kokku kuivanud.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel muutis Springsteen taas haaret: intiimne „Tunnel of Love“, 1992. aastal kaks albumit ilma E Streetita ning „The Ghost of Tom Joad“ oma napi kõlaga rändelugudega. Kui bänd 1999. aastal taas kokku tuli, sai kuulda, kui keskne oli selle ühine kõla endiselt. Rock & Roll Hall of Fame'is ütles ta bändikaaslastele, et ilma nendeta ei seisaks ta tol õhtul seal.

„The Rising“ (2002) oli 18 aasta järel esimene uus E Streeti stuudioalbum ja vastas 9/11 sündmustele kaotuse ja päästmise häältega, mitte loosungitega. Seejärel liikus ta rahvamuusikatraditsiooni, majanduslangusaegse raevu ja orkestreeritud California popi vahel. Tema 2016. aasta mälestusteraamatust sai „Springsteen on Broadway“ — 236 etendusega soololavastus, mille ehituskivid olid hääl, kitarr, klaver ja peremälestused.

Albumiga „Letter to You“ (2020) naasis E Street Band stuudiosse, 2022. aasta „Only the Strong Survive“ aga avaldas austust teda kujundanud souliplaatidele. Arhiivis peitus perfektsionisti teine külg: albumid võisid olla valmis ja miksitud, aga jääda ikkagi riiulile. 27. juunil 2025 ilmunud „Tracks II: The Lost Albums“ tõi viimaks päevavalgele seitse neist plaatidest — 83 laulu aastakümnete jooksul kõrvale jäetud loometeedelt. 2026. aastal jätkus töö: jaanuaris ilmus „Streets of Minneapolis“ ning märtsis alanud 20 kontserdiga USA turnee Land of Hope and Dreams jõudis mais lõpuni.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 27.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada