Kuidas alustati

Brenda Mae Tarpley kasvas üles Atlanta ümbruses ja laulis juba kuueaastaselt elukutselisena. Pärast seda, kui tema puusepast isa ehitusõnnetuses hukkus, töötas ema puuvillavabrikus. Kohalik raadiodiskor tutvustas üheteistaastast lauljat 1956. aasta veebruaris kantritähele Red Foleyle; peagi kutsus Foley ta üleriigilises televisioonis näidatud saatesse „Ozark Jubilee“. Decca sõlmis temaga lepingu sama aasta mais. Perekonnanime Tarpley oli üks produtsent juba kohaliku televisiooni aastatel Lee vastu vahetanud, sest nii jäi see publikule paremini meelde.

Tuntuks saamine

1957. aasta singlist „One Step at a Time“ sai tema esimene edetabelihitt: see jõudis kantriedetabelis 15. ja popedetabelis 43. kohale. Tõeline läbimurre saabus 1960. aastal, kui nii „I’m Sorry“ kui ka „I Want to Be Wanted“ tõusid Hot 100 edetabeli tippu. Selleks ajaks kuulati teda ka väljaspool Ameerikat: „Sweet Nothin’s“ oli sama aasta kevadel tõusnud Suurbritannias neljandale kohale. Lapseeas televisioonis esinenud lauljast oli mõlemal pool Atlandi ookeani saanud teismeline poptäht.

Muusika ja tuntumad lood

Lee ei piiranud end kunagi ühe muusikalise määratlusega. 2024. aasta intervjuus ütles ta: „Ma pole end kunagi pidanud ballaadilauljaks, rokklauljaks, kantrilauljaks ega millekski muuks. Tahtsin lihtsalt laulda.“ Singel „Dynamite“ tõi talle hüüdnime Little Miss Dynamite, tema ballaadide vaoshoitud väljenduslaad aga pani ta kõlama tegelikust east palju vanemana.

1970. aastatel pöördus ta tagasi kantrimuusika juurde, mida nimetas oma esimeseks armastuseks. Kui talle pakuti kaht Kris Kristoffersoni laulu, valis ta „Nobody Wins“: see tõusis kantriedetabeli esiviisikusse ja alustas tema teist edukat edetabeliaega, mis jätkus 1980. aastatel.

Edu ja tunnustus

1960. aastatel jõudis Lee 46 singliga Hot 100 edetabelisse; seda tulemust ületasid vaid Beatles, Elvis Presley ja Ray Charles. Tema oskust liikuda popi, rockabilly ja kantri vahel tunnustasid hiljem ka muusikainstitutsioonid: Country Music Hall of Fame võttis ta liikmeks 1997. aastal, Rock & Roll Hall of Fame 2002. aastal ning Recording Academy andis talle 2009. aastal elutööauhinna.

Mis sai edasi

Tunnustus ei tulnud üksnes kuulsuste galeriidest. „Rockin’ Around the Christmas Tree“ jõudis esimest korda esikohale 2023. aasta detsembris ning PBS pühendas talle dokumentaalsarjas „American Masters“ 2024. aastal filmi „Brenda Lee: Rockin’ Around“. 23. septembril 2025 andis Nashville Songwriters Association International talle Nashville’i Ryman Auditoriumis presidendi Keystone Awardi; Trisha Yearwood austas teda looga „Sweet Nothin’s“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 21.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada