Kuidas alustati

Bonnie sündis Patricia Eva Pointerina 1950. aastal Oaklandis ning kasvas üles peres, mille eesotsas olid kaks vaimulikku; gospelit laulis ta West Oakland Church of Godi koguduses. Pärast keskkooli tahtis just tema õdedest kõige kindlamalt kutseliseks lauljaks saada. 1969. aastal hakkasid tema ja noorem õde June esinema koos nime all Pointers, a Pair; peagi liitus Anita ning 1972. aastal sai Ruthi tulekuga kvartett kokku. Enne oma plaatide tegemist said õed lavakogemuse Taj Mahali, Boz Scaggsi, Elvin Bishopi ja teiste taustalauljatena.

Tuntuks saamine

Ansambli läbimurdehitiks sai Allen Toussainti lugu „Yes We Can Can“ Pointer Sistersi 1973. aasta omanimeliselt debüütplaadilt, kuid laulukirjutajana jättis Bonnie kõige tugevama jälje järgmisena. Tema ja Anita kirjutasid kantriloo „Fairytale“ ning tänu sellele stiilipöördele pääses ansambel Grand Ole Opry lavale. 1975. aastal võitsid õed selle looga Grammy duo või ansambli parima kantrivokaaliesituse eest. Bonnie hääl oli tähtis ka harmoonia ülesehituses: Anita meenutas hiljem, et Bonnie suutis leida neljanda harmooniapartii ka sealt, kus seda ei paistnud olevat.

Muusika ja tuntumad lood

1977. aastal võttis Bonnie riski ja lahkus pereansamblist ning sõlmis järgmisel aastal lepingu Motowniga. Esimese omanimelise albumi salvestamisel kadus tal korraks enesekindlus. Hiljem meenutas ta: „Ma lõin stuudios kartma ja helistasin neile.“ Õed keeldusid taustavokaali laulmast; lahkuminek pidi olema tõeline. Produtsendid Jeffrey Bowen ja Berry Gordy kasutasid plaadil nii uut materjali kui ka Motowni laule, kuid Bonnie ei jäljendanud lihtsalt plaadifirma varasemat lauluvara. Tema tungiv ja teatraalne esitus ning diskoseade muutsid Elginsi 1966. aasta loo „Heaven Must Have Sent You“ tema soolokarjääri tunnuslooks.

Edu ja tunnustus

Albumi teise singlina ilmunud „Heaven Must Have Sent You“ jõudis 1979. aasta oktoobris Billboard Hot 100 edetabelis 11. kohale, mis oli tema soolokarjääri suurim menu. Teisel Motowni omanimelisel albumil pöördus ta tagasi plaadifirma lauluvara juurde ning hilisemad salvestised ei korranud esimest soolomenu. Seetõttu on tema pärand ebatavaline: Bonnie jäi Pointer Sistersi suurimatest popieduaastatest kõrvale, ent just tema oli algse koosseisu tõukejõud ja üks neist autoritest, kes näitasid, kui kaugele võib ansambli stiil ulatuda.

Mis sai edasi

Bonnie tuli õdedega taas kokku, kui nad said 1994. aastal Hollywood Walk of Fame'i tähe, ning uuesti 1996. aastal Las Vegase kontserdiks. 2019. aasta novembris kirjutasid tema ja Anita loo „Feels Like June“, mis oli pühendatud 2006. aastal surnud nooremale õele. Bonnie suri 2020. aasta juunis 69-aastaselt südameseiskuse tagajärjel. Viis kuud varem oli Hollywood Museumis jäädvustatud õdede viimane ühine foto, millel olid Bonnie, Anita ja Ruth. 2022. aastal andis Omnivore Recordings tema viimase, 2011. aasta albumi „Like a Picasso“ kogu maailmas uuesti välja, lisades kolm varem avaldamata lisalugu.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 17.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada