Kuidas alustati

McFerrin kasvas üles klassikalise muusika keskel. Tema ema Sara Copper McFerrin oli sopran ja lauluõpetaja; isa Robert McFerrin Sr. oli esimene mustanahaline meeslaulja, kes laulis New Yorgi Metropolitan Operas peaosa. Bobby alustas klarneti ja klaveriga ning õppis seejärel kolledžis muusikat. Miles Davise 1971. aasta kontsert muutis tema arusaama esinemisest: McFerrin ütles hiljem, et sealt sai ta teada, et muusika tegemine tähendab „rännakut tundmatusse“. 1977. aastal vahetas ta klaveri laulmise vastu.

Tuntuks saamine

Oma vokaalse väljendusviisi arendamisele pühendas McFerrin kuus aastat. Tänu esinemisele 1981. aasta Kool Jazz Festivalil sai ta lepingu plaadifirmaga Elektra. Tema debüütalbum ilmus 1982. aastal; kaks aastat hiljem järgnes „The Voice“, terve džässialbum ilma instrumentaalsaate ja pealesalvestusteta. Sellises esituses said hingamisest, rinnale patsutamisest, registrivahetustest ja vaikusest seade osad, mitte laulja ümber lisatud efektid.

Muusika ja tuntumad lood

Üks tähtis avastus tuli siis, kui McFerrin laulis Joan Armatradingi lugu „Opportunity“. Ta vaheldas rinnaregistris bassiriffi falsetis meloodiaga ja koputas seejärel rütmi rinnal; äkki sobitusid tema soolokõla osad kokku. Laval suutis ta korraga esitada bassiliini, meloodiat ja löökpillirütmi. 1988. aastal viis ta selle idee albumiga „Simple Pleasures“ popmuusikasse: plaadi ülemaailmne hitt „Don't Worry Be Happy“ valmis ilma pillisaateta.

Ülejäänud karjääri ei ehitanud ta selle ühe loo ümber. Ta moodustas vokaalansambli Voicestra, tegi koostööd selliste muusikutega nagu Chick Corea ja Yo-Yo Ma ning arendas rühmaimprovisatsioonidest välja vormi „Circlesongs“. Publiku kaasamise kohta ütles ta: „Muusika on ainus asi, mis meid ühendab.“

Edu ja tunnustus

Lugu „Don't Worry Be Happy“ võitis 1989. aasta Grammy auhindadel aasta salvestuse, aasta laulu ja parima meeslaulja popesituse auhinna; McFerrinil on kokku kümme Grammy võitu. Oma neljakümnendal sünnipäeval 1990. aastal dirigeeris ta San Francisco Symphonyt, kes mängis Beethoveni seitsmendat sümfooniat. Hiljem juhatas ta külalisdirigendina orkestreid üle kogu maailma ning oli aastatel 1994–1998 Saint Paul Chamber Orchestra loominguline juht; selles ametis sidus ta orkestri töö kohalike riigikoolide muusikaõppega.

Mis sai edasi

Lõpuks tunnustati tema rahutut katsetamist ka ametlikult: 2020. aastal sai McFerrin NEA Jazz Masteri aunimetuse. Recording Academy andis talle elutööauhinna 4. veebruaril 2023 üritusel Special Merit Awards Ceremony.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 19.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada