Kuidas alustati

Bronxis Walden Robert Cassotto nime all sündinud Darin põdes lapsena reumapalavikku, mis kahjustas tema südameklappe. Kord kuulis ta pealt, kuidas perearst ennustas, et tõenäoliselt ei ela ta kahekümneaastaseks. Polly suunas ta muusika ja raamatute poole; teismeeas mängis ta juba klaverit ja trumme. Pärast õpinguid Bronx High School of Science'is ja üht semestrit Hunter College'is suundus ta Brill Buildingusse, kus laulis demodel ja kirjutas laule. Decca loobus temast ning Atco kavatses sedasama teha, kuni Ahmet Ertegun toetas veel üht salvestussessiooni.

Tuntuks saamine

1958. aasta aprillikuisel salvestussessioonil sündis „Splish Splash“, mis kirjutati pooleldi naljaga tehtud väljakutse peale viieteistkümne minutiga. Lugu jõudis edetabelis kolmandale kohale ning sellele järgnesid „Queen of the Hop“ ja Darini enda „Dream Lover“. Darin ei soovinud jääda teismeliste rokilauljaks ja pakkus välja klassikaliste poplaulude albumi. Atco oli vastu ja siis lubas Darin selle oma autoritasudest rahastada. Nii sündinud album That's All viis loo „Mack the Knife“ esikohale ja avas Darinile ukse ööklubimaailma, kuhu ta oli püüelnud.

Muusika ja tuntumad lood

Darin liikus järjekindlalt ühest muusikailmast teise: enda kirjutatud rokk- ja poplaulud, bigbändisving, filminäitlemine, folk ja kantri ning lõpuks ühiskondlikel teemadel laulude kirjutamine. 1968. aastal osales ta Robert F. Kennedy kampaanias. Kennedy mõrv ning paljastus, et Polly oli tema vanaema ja Nina — keda ta oli pidanud oma õeks — tegelikult tema ema, kõigutasid tema senist avalikku enesekindlust. Ta müüs oma vara ja tõmbus Big Suri haagiselamusse. Naastes asutas ta Direction Recordsi ja tegi kaks albumit, mis käsitlesid kodanikuõigusi, vaesust, Vietnami sõda ja Kennedy surma. Dick Clarkile ütles ta, et oli eksinud ja valinud kunstliku väljenduse, kuigi pidanuks valima etnilise väljenduse.

Edu ja tunnustus

„Mack the Knife“ võitis aasta salvestise Grammy ning Darinist sai esimene parima uue artisti Grammy võitja. Kahekümne kolme aastasena astus ta juba Las Vegasest New Yorki ulatunud ööklubiringile. Darin ei jäänud plaadistamise juurde: ta töötas televisioonis ja mängis kolmeteistkümnes filmis ning sai kõrvalosatäitjana Oscari nominatsiooni filmi Captain Newman, M.D. eest.

Mis sai edasi

1971. aastal paigaldati Darinile avatud südame operatsioonil südamestimulaator, misjärel ta naasis Las Vegasesse ja televisiooni. Aastail 1972–73 ühendasid tema esinemiskavad vanu hitte toonaste laulukirjutajate laulude ja tema enda ühiskondliku materjaliga. Viimati astus ta üles Las Vegas Hiltonis 1973. aasta augustis. Halvenev tervis viis sama aasta detsembris diagnostilise operatsioonini; arstid leidsid ulatusliku südameinfektsiooni ja Darin suri mõni tund hiljem kolmekümne seitsme aastasena. Darin annetas oma keha meditsiiniuuringuteks. Postuumselt võeti ta 1990. aastal Rock and Roll Hall of Fame'i ja 1999. aastal Songwriters Hall of Fame'i liikmeks ning 2010. aastal pälvis ta Recording Academy elutööauhinna.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 06.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada