Kuidas alustati

William Everett Preston sündis 1946. aastal Houstonis ja kasvas üles Los Angeleses. Klahvpilli taga oli ta juba kolmeaastaselt, kümneaastaselt saatis ta gospelitähte Mahalia Jacksonit ning 1958. aastal mängis filmis „St. Louis Blues“ noort W. C. Handyt. Kirikumuusika kujundas nii tema pillimängu keele kui ka pulbitseva lavalise oleku. Teismelisena tuuritas ta koos Little Richardiga, tutvus Hamburgi Star-Clubis Beatlesiga ja töötas hiljem Ray Charlesiga. Juba enne, kui enamik kuulajaid tema nime teadis, oskas ta saata väga erinevaid lauljaid, kaotamata omaenda kõla.

Tuntuks saamine

1969. aastal tuli varajane tutvus Beatlesiga kasuks: George Harrison kutsus Prestoni ansambli pingelistele salvestussessioonidele Londonis. Tema Fender Rhodese kõla jäi kõlama loos „Get Back“ ning ta esines koos ansambliga 42-minutilisel katusekontserdil. Singli ilmudes seisis selle mõlemal poolel esitajana „The Beatles with Billy Preston“. Hiljem meenutas ta jahmatust: ansambel ei olnud talle öelnud, et tema nimi plaadietiketile pannakse, ja Beatlesi liikmed olid tema vastu väga lahked. Nimi singli etiketil ei andnud talle annet juurde, kuid sidus tema nime lõpuks klahvpillimänguga, mille suured artistid olid juba aastaid tema hoolde usaldanud.

Muusika ja tuntumad lood

Prestonist, seni asendamatust saatemuusikust, sai seejärel hittide looja. Tema vetruva kõlaga klavinet, Hammondi orel ja gospelist kantud hääl tõid kirikumuusika väljendusvahendid poppi ja funki. 1972. aastal ilmunud instrumentaalpala „Outa-Space“ võitis järgmisel aastal Grammy, „Will It Go Round in Circles“ ja „Nothing from Nothing“ aga tõid Ameerika raadiotes esiplaanile tema enda hääle. Syreetaga salvestatud duett „With You I’m Born Again“ näitas tema leebemat külge. Ta oli ka loo „You Are So Beautiful“ kaasautor; seda laulu hakati tihedalt seostama Joe Cockeriga. Preston liikus eri maailmade vahel: ta mängis viiel Rolling Stonesi albumil ning töötas Aretha Franklini ja Bob Dylaniga. 1980. aastatel kaotas tema karjäär sõltuvusprobleemide keskel hoogu ning 1990. aastatel pidi ta seadusega pahuksisse sattumise tõttu töös pausi tegema; hiljem naasis ta sessioonimuusiku töö juurde, muu hulgas Stonesi albumil „Bridges to Babylon“.

Edu ja tunnustus

Elu lõpus piiras haigus tema liikumist, kuid stuudios suutis ta endiselt palju anda. Ta tõusis voodist, et lisada klavinetipartii Red Hot Chili Peppersi loole „Warlocks“, mis ilmus 2006. aastal, ning mängis gospelivarjundiga orelit Neil Diamondi albumil „12 Songs“. Rock & Roll Hall of Fame arvas Prestoni 2021. aastal kategoorias Musical Excellence oma kuulsuste hulka. Ringo Starr, kes oli viiskümmend kaks aastat varem temaga Apple'i katusel esinenud, andis autasu üle. Hilisem dokumentaalfilm „Billy Preston: That’s the Way God Planned It“ heitis pilgu nii tema muusikalisele pärandile kui ka eraelulistele pingetele, mis tema elu kujundasid.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 12.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada