Kuidas alustati

Billie Ray Martin kasvas vanavanemate juures Hamburgi punaste laternate piirkonna lähedal. Tema vanaisa juhtis sadamakraanat; kodus kõlasid vanaema Beatlesi ja Elvise plaatide kõrval raadiost šlaagrid ja rahvusvaheline popmuusika. Berliinis sai ta katsetada väga erinevaid muusikalisi rolle. The Reel Dreamers tegi elektroonilist müramuusikat lindisilmuste, süntesaatorite ja elektritrellidega. Billie and the Deep elustas soulimuusika traditsiooni kolme naislaulja ja täiskoosseisus saateansambliga. Varsti pärast selle esimest edu lahkus Martin Londonisse.

Tuntuks saamine

Londonis soovis ta ühendada souliku laulmise elektroonilise muusikaga. See mõte sai teoks ansamblis Electribe 101, kuhu Martin tõi kaasa oma lood, nende seas „Talking with Myself“. Loo valge etiketiga plaadiväljaannet hakati mängima piraatraadiotes ning Mercury sõlmis ansambliga lepingu. Stuudios ehitasid muusikud miksid üles tema hääle ümber, selle asemel et lisada laul juba valmis rütmitaustale.

Pärast Electribe 101 lagunemist jätkas ta sooloartistina. „Your Loving Arms“ jõudis 1995. aastal Briti singliedetabelis kuuendale kohale ja tõusis USA Billboardi klubimuusika edetabeli tippu. Tema esimene sooloalbum „Deadline for My Memories“ ilmus Mandri-Euroopas 1995. aastal ning Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides 1996. aastal.

Muusika ja tuntumad lood

Elektroonilise muusika vallas tegutses ta ka duos The Opiates koos Norra muusiku Robert Solheimiga. Duo avaldas 2011. aastal albumi „Hollywood Under the Knife“. Tantsumuusika plaadid ei kustutanud tema kiindumust souli. Albumi „18 Carat Garbage“ jaoks töötas ta Memphises koos Ann Peeblesi, Carla Thomase ja Aretha Franklini saateansambli muusikutega. 2016. aastal ilmunud „The Soul Tapes“ läks veel kaugemale: sellel ei kasutatud ühtegi elektroonilist pilli. Lood, mille ta oli kirjutanud koos Jon ja Sally Tiveniga ning salvestanud 1990. aastate lõpus, töötas ta koos Joniga 2014. aastal ümber.

Laulu ülesehitus on talle tähtis ka siis, kui saatemuusika on elektrooniline. Ajakirjale Songwriting Magazine ütles ta: „Olen laulukirjutaja, nii et alati on olemas salm, vaheosa ja refrään“. Ta kirjeldas, kuidas kuulab kaasmuusikuid, palub muuta akorde või seadet ning astub seejärel mikrofoni ette, peas juba terviklik laul.

Mis sai edasi

2022. aastal ilmunud „Electribal Soul“ tõi viimaks kuulajateni aastatel 1991–92 tehtud salvestused Electribe 101 lõpetamata jäänud teise albumi jaoks. 2024. aastal järgnes albumi „Electribal Memories“ laiendatud kordusväljaanne. Samal aastal rääkis Martin ka kolmest uuest albumist, mida ta parajasti miksis: üks käsitles tema Hamburgi lapsepõlve, teine ammutas ainest 1970. aastate Prantsuse filmimuusikast ja kolmandal viisistas ta luuletusi.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 01.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada