Bette Midler kasvas Honolulus, kus perel polnud 1950. aastate lõpuni televiisorit ega telefoni. Tema ema innustas teda tegelema muusika ja teatriga. Kaheteistkümneaastaselt nägi Midler muusikali „Carousel“ ning meenutas hiljem, et pärast teatri avastamist taandus kõik muu tema elus tagaplaanile. Ta jättis õpingud Hawaii ülikoolis kolme semestri järel pooleli ja kolis 1965. aastal New Yorki rahaga, mille oli teeninud filmi „Hawaii“ massistseenis osaledes. Juba aasta pärast sai ta rolli muusikalis „Fiddler on the Roof“ ning jõudis viimaks Tzeiteli osani.

Murranguliseks katsepaigaks ei saanud tavapärane teater, vaid geisaun Continental Baths, kus ta hakkas laulma 1970. aastal. Midler pidas end esialgu nukrate armastuslaulude esitajaks, kuid 20-minutilise kavaga tuli täita 50 minutit. Improviseeritud naljad, vanamoelised kostüümid ja tundeküllased igihaljad laulud muutsid tema lavakuju, kuni võimust võttis — nagu ta ise ütles — suur ja jultunud daam. Barry Manilow'st sai tema pianist ja arranžeerija ning ta oli 1972. aasta debüütalbumi „The Divine Miss M“ kaasprodutsent. Album jõudis USA edetabeli 10 parema hulka ja Midler pälvis Grammy parima uue artisti kategoorias.

Sama julgelt tegi ta hüppe filmimaailma. Filmis „The Rose“ (1979) kehastas ta enesehävituslikku rokklauljat ning teenis Oscari nominatsiooni. 1980. ja 1990. aastatel liikus ta komöödia ja melodraama vahel sellistes filmides nagu „Outrageous Fortune“, „Beaches“, „Hocus Pocus“ ja „The First Wives Club“. Filmist „Beaches“ pärit laul „Wind Beneath My Wings“ tõi talle 1990. aastal Grammy aasta salvestise kategoorias. „Hocus Pocus“ sai esialgu vastakaid arvustusi, kuid kujunes aegamisi kultuslemmikuks.

Midler andis oma kiindumusele New Yorgi vastu ka käegakatsutava kuju. 1995. aastal kutsus ta sõbrad ja pereliikmed Fort Tryoni ning Fort Washingtoni parkidest prügi koristama ja asutas ühenduse New York Restoration Project. Hiljem aitas organisatsioon säilitada kogukonnaaedu ning vedas koos teistega programmi MillionTreesNYC, mille miljones puu istutati 2015. aastal.

Aastatel 2008–2010 esines ta Caesars Palace'is Las Vegase püsiprogrammiga „The Showgirl Must Go On“. Seejärel pöördus ta tagasi oma esimese sihi, muusikalikomöödia juurde. 2017. aastal, peaaegu pool sajandit pärast muusikali „Fiddler on the Roof“, astus ta muusikalis „Hello, Dolly!“ Dolly Levi peaossa. Midler nimetas seda oma karjääri suurimaks katsumuseks. Punases kostüümis Broadway laval pälvis ta Tony auhinna muusikali naispeaosa eest. 2021. aastal sai ta elutöö eest Kennedy Centeri autasu ja 2022. aastal kehastas taas Winifred Sandersoni filmis „Hocus Pocus 2“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga40 allikatKontrollitud 27.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada