Kuidas alustati

Elisabeth Rodergas ehk Beth hakkas 16-aastaselt kirjutama laulusõnu oma esimeses ansamblis, kus ta laulis ja õppis samal ajal kitarri mängima. 2002. aastal pääses ta talendisaate Operación Triunfo teise hooaega. Kähe hääl, rastapatsid ja taltsutamatu iseloom tegid ta kohe äratuntavaks, kuid telekuulsus tõi nähtavale ka vastuolu, mis jäi teda saatma: publik ootas popstaari, tema aga otsis oma laulmisviisi.

Tuntuks saamine

Publik valis ta esindama Hispaaniat 2003. aasta Eurovisioonil looga „Dime“. Riias sai ta kaheksanda koha ning tema esimest albumit „Otra realidad“ müüdi 200 000 eksemplari. Läbimurre oli tohutu, ehkki laul ei olnud tema stiilis ja ta tundis, et tal polnud olnud valikuvõimalust. Beth esitas seda professionaalselt, kuid edu saabus koos rolliga, mida ta ei tahtnud igavesti kanda.

Muusika ja tuntumad lood

Karjääri tipus läks ta Londonisse, et taas anonüümseks saada, end täiendada ja teiste muusikutega töötada. Seal kirjutas ta 2005. aastal loo „Love the Music“, mis väljendas tema iseseisvust, kuid produtsent jättis selle järgmiselt albumilt välja. Laul tuli talle klaveri taha istudes ikka ja jälle meelde; palju aastaid hiljem tõi ta selle tagasi albumi „Origen“ avaloona. See otsus võtab tema karjääri paremini kokku kui ükski müüginumbrite loetelu: ta hoidis omaks peetud laulu alles, kuni sai seda omal moel esitada.

Album „My Own Way Home“ (2006) avas isiklikuma loomeperioodi; sellele järgnenud „Segueix-me el fil“ (2010) ja „Família“ (2013) lähendasid teda katalaanikeelsele popile. Pikal albumipausil ei kadunud ta siiski avalikkusest: töötas teatris ja televisioonis ning käivitas muid projekte. Kui ta 2021. aastal albumiga „Origen“ stuudiosse naasis, ühendas ta hispaania, katalaani ja inglise keelt ning võttis taas ette üle kümne aasta tallel olnud lood; 2022. aastal avaldas ta koos Laura Andrésega laulu ja klaveri seades kaverversioonide albumi „Natural Women“. Ta selgitas toona, et edu on tore, kui see on kooskõlas sellega, mida inimene ise tahab.

Mis sai edasi

2025. aastal liikus ta endiselt eri lavade vahel: mängis muusikalis „El fil invisible“, valmistas ette sümfoonilist projekti ja töötas uute laulude kallal; enne seda oli ta käinud turneel koos Sopa de Cabraga. Ta oli hakanud mõnel festivalil taas esitama ka lugu „Dime“, seekord mitte enam sunnitult, vaid vabalt valides. Lepituse sõnastas ta ise: ta poleks osanud arvata, et laulab seda 20 aastat hiljem ja tunneb esinemisest nii suurt rõõmu.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 11.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada