Bert Kaempfert Orchestra
Bert Kaempfert palus basskitarristil jätta madalad noodid kontrabassile ja mängida kõrgemalt, nii et pill teravalt praksuks. Sellise ootamatu tööjaotuse ümber kujundas ta ühe 1960. aastate kõige äratuntavama orkestrikõla.
Viimati eetris · Afrkaan Beat
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Afrkaan Beat3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Ühe ladina muusikast lähtuva albumi jaoks lisas orkester tavapärasele vask- ja keelpillikoosseisule bongod, kongad, lehmakella, güiro, liivapaberiplokid, marimba ja ksülofoni.
- Kui Isaac Hayes kuulis orkestri versiooni loost „Theme From ‘Shaft’“, helistas ta Kaempfertile ja ütles, et see meeldib talle rohkem kui tema enda salvestis.
- Eriti rõõmustas Kaempferti kuldplaat, mille ta sai albumi „A Swingin’ Safari“ eest Lõuna-Aafrikast.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Kaempferti orkester kasvas välja ansamblitest, mida ta sõjajärgses Hamburgis juhatas. Pärast tööd Ameerika ohvitseride klubides ja raadiojaamas British Forces Network hakkas ta Berthold Kämpfert Orchesteri nime all omal vastutusel plaadistama. Kaempfert kujundas seaded, stuudiomuusikud andsid neile värvid. Basskitarrist Ladi Geisler tajus ansambli kõla ehk kõige täpsemalt: tema mäng aitas muuta ühe salvestusvõtte äratuntavaks kõlaks.
Tuntuks saamine
Rahvusvahelise kuju sai orkester siis, kui Decca juht Milt Gabler avaldas „Wunderland bei Nacht“ pealkirja „Wonderland By Night“ all ning andis koosseisule nime Bert Kaempfert and His Orchestra. Lugu jõudis 1960. aasta novembris Billboard Hot 100 edetabelisse ja tõusis 9. jaanuaril 1961 esikohale. Orkestri nimi ei tähendanud enam lihtsalt saateansamblit: selle all ilmusid Kaempferti enda looming ja seaded.
Muusika ja tuntumad lood
Tunnuskõla ühendas teravad servad ja pehmed pinnad: hoogsa rütmi all kõlasid kuivad basskitarrikäigud, nende kohal hõljusid vaskpillid, koor ja keelpillid. Loo „Afrikaan Beat“ ja 1962. aasta albumi „A Swingin’ Safari“ jaoks lisas Kaempfert pikoloflööte, mis jäljendasid Lõuna-Aafrika kwela-muusika plekkflööte. Geisler meenutas: „Meil olid tõeliselt rasked proovid.“
Geisleri basskitarr ja kontrabass mängisid samas madalas registris. Kaempfert palus Geisleril madalaid helisid vähendada, jätta need kontrabassile ning rõhutada kõrgeid helisid, kuni pill hakkas tõesti teravalt praksuma. Muusikud kogunesid sageli ühe mikrofoni ümber, nii et ka Geisleri võimendi ja tromboonide täpne vahekaugus mõjutas tulemust. See kergus oli hoolikalt kujundatud ja sündis sellest, et muusikud kuulasid tähelepanelikult üksteist.
Edu ja tunnustus
Salvestised said hittideks enne, kui orkestrist sai suur kontserdipubliku tõmbenumber. Albumi „A Swingin’ Safari“ Ameerika väljaanne kandis pealkirja „That Happy Feeling“ ning jõudis 1962. aastal USA LP-edetabelis 14. kohale. 1974. aastal soovis publik orkestrit ka laval näha ja orkester andis kaks kontserti Royal Albert Hallis. Kõla turneele viimine oli logistiline vägitegu: hilisem Saksamaa turnee nõudis ligi viiekümne Euroopa tippmuusiku töö kooskõlastamist.
Mis sai edasi
Viimane Inglismaa turnee lõppes 17. juunil 1980 Royal Albert Hallis. Pärast neljandat lisapala ütles Kaempfert rohkem kui 5 000 kuulajale: „Jätkaksin hea meelega, kuid mu muusika sai otsa. Ja mu muusikutel on janu!“ Neli päeva hiljem suri ta Mallorcal insuldi tagajärjel; tal oli plaanis veel üks album. 1993. aastal hakkas Londonis tegutsev Bert Kaempfert Orchestra, mida juhatas endine esitrompetist Tony Fisher, regulaarselt kontserte andma Inglismaal, Madalmaades, Šveitsis ja Saksamaal. 2006. ja 2008. aastal toimusid eraldi austusturneed, mille jaoks loodi kõla taastamiseks suurem koosseis; sellega liitusid Kaempferti endised solistid, nende seas Geisler, Ack van Rooyen, Herb Geller ja Jiggs Whigham.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 17.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
