Kuidas alustati

Barry, Robin ja Maurice Gibb avastasid juhuslikult, kui väärtuslik on koos laulda. 1956. aastal pidid nad Manchesteri kinos debüteerima pantomiimiga, aga heliplaat purunes ja poisid laulsid päriselt. Barry ütles hiljem, et pärast seda ei tahtnud nad enam midagi muud kui muusikat teha. 1958. aastal kolis pere Austraaliasse, Queenslandi. 1959. aastal esinesid vennad Redcliffe Speedwayl võidusõitude vahel; raadiohääl Bill Gates kuulis nende loomulikku kooskõla ja mängis nende salvestisi oma saates.

Seejärel tulid aastad, mil singlid edu ei toonud: Barry meenutas, et nad andsid järjest välja umbes 7–11 singlit ja kõik kukkusid läbi. Alles siis, kui nad said lihapoe taguses ruumis tasuta stuudioaega, tekkis neil võimalus katsetada. Seal valmis „Spicks and Specks“, nende esimene Austraalia hitt, just siis, kui pere laevaga tagasi Suurbritanniasse sõitis.

Tuntuks saamine

Mänedžer Robert Stigwood leidis vennad üles, korraldas prooviesinemise ja sõlmis nendega 24. veebruaril 1967 Londonis viieaastase lepingu. Albumil Bee Gees’ 1st ilmunud „New York Mining Disaster 1941“ andis avalöögi nende rahvusvahelisele karjäärile ja „Massachusetts“ sai samal aastal nende esimeseks Suurbritannia edetabeli esikohalooks. Juhtvokaal liikus Barry ja Robini vahel, Maurice aga aitas seaded ja kolmehäälsed harmooniad tervikuks siduda.

Vendadevahelised pinged ei kadunud ka edu ajal. Robin lahkus 1969. aastal juhtimise ja repertuaari üle peetud vaidluste tõttu ning seejärel läksid tööalaselt lahku ka Barry ja Maurice. 1970. aastal ühines trio taas.

Muusika ja tuntumad lood

Kümnendi keskpaigaks oli orkestreeritud ballaadistiil hoo kaotanud. Koos produtsent Arif Mardiniga ehitasid vennad oma kõla ümber, tuginedes Ameerika R&B-le, süntesaatoritele ja napimale tantsurütmile. 1975. aastal salvestasid nad Eric Claptoni soovitusel Miamis albumi „Main Course“, kus Barry falsett lisandus kolmehäälsele kooskõlale, mitte ei asendanud seda.

Sellel kooskõlal oli peale perekondliku ka füüsiline mõõde. Helirežissöör John Merchant meenutas, et vennad seisid sageli ühe mikrofoni ümber ja laulsid oma harmooniapartiid üheskoos, mistõttu tasakaalu ega helikõrgust ei saanud hiljem eraldi parandada. Nad võisid teha 40 või 50 võtet, ent laulude kirjutamine käis neil vahel hämmastava kiirusega: Merchant nägi, kuidas Barry ja Maurice kujundasid loo „Immortality“ ühe hooga, justkui aimaksid teineteise järgmist sammu.

Edu ja tunnustus

Uuenenud kõla jõudis kultuurilise kõrghetkeni filmi „Saturday Night Fever“ heliribal. Vennad esitasid heliribal kuus lugu ja kirjutasid seitse. Album püsis Billboard 200 edetabeli tipus 24 nädalat ning tõi neile järgmisel Grammy auhinnagalal veel neli auhinda, nende seas aasta albumi ja aasta produtsendi oma; heliriba on jätkuvalt ainus diskoalbum, mis on aasta albumi tiitli võitnud.

Diskosildi alla nad siiski kunagi ei mahtunud. 1979. aasta singlis „Tragedy“ kõlasid samad hääled süngemas, teatraalses seades ning lugu tõusis taas Suurbritannia edetabeli tippu. Kui disko 1970. aastate lõpus põlu alla sattus, varises nende edu Ameerika raadiojaamades kokku, kuid vendade kirjutatud laule laulsid edasi teised: Barbra Streisand, Dionne Warwick, Kenny Rogers, Dolly Parton ja Celine Dion. 1987. aastal viis „You Win Again“ nad Suurbritannias neljaks nädalaks taas esikohale – kakskümmend aastat pärast lugu „Massachusetts“.

Mis sai edasi

1990. aastatel võeti trio vastu Songwriters Hall of Fame'i ning 1997. aastal võttis Rock and Roll Hall of Fame nad esinejatena oma liikmete sekka. Põhjenduses nimetati nende laulukirjutamis-, produtseerimis- ja esinemisoskust, millele toetus nende ebatavaline kunstiline kontroll. Pärast Maurice'i surma 2003. aastal lõpetasid Barry ja Robin ansambli tegevuse. 2009. aastal otsustasid nad taas kokku tulla, kuid Robini surmaga 2012. aastal lõppes vendade ühine lugu ja Barry jäi trio ainsaks elusolevaks vennaks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 21.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada