Kuidas alustati

Lapsena võttis Polisar kätte häälest ära ja puuduvate keeltega kitarri ning teeskles mängimist. Pärast 1972. aasta Arizona reisi, kus sõprade vennad lõkke ümber laulsid, ostis ta nailonkeeltega kitarri ja hakkas laule kirjutama. Tema esimene avalik esinemine oli 1975. aasta märtsis, kui õpetajapraktik veenis teda kooli aktusel üles astuma. Polisar kuulis õpetajat klassi noomimas, pani tema sõnad kirja ja vormis need samal õhtul looks „I've Got a Teacher, She's So Mean.“ Hiljem ütles Polisar: „Alles siis, kui hakkasin lastele kirjutama, tõusis esile minu enda hääl.“

Tuntuks saamine

See hääl oli otsekohene, naljakas ja teadlikult mässumeelne. Veel üliõpilasena salvestas Polisar 1975. aasta albumi „I Eat Kids and Other Songs for Rebellious Children“ ühe mikrofoniga ja ühe võttega. Kõik 1 000 eksemplari müüdi maha. Algul väikese kunstiprojektina mõeldud ettevõtmisest kujunes karjäär, sest nõudlus plaatide ja esinemiste järele kasvas. Ta jäi sõltumatuks, esines koolides ja raamatukogudes, käis esinemas peaaegu kõikjal Ameerika Ühendriikides ja Euroopas ning astus üles Valges Majas ja Kennedy Centeris. Kui tema looming Anne Arundel County koolides korraks keelati ja seejärel taas lubati, palus üks vaidluse telekäsitlust näinud produtsent Polisaril hakata juhtima Emmyga pärjatud lastesaadet Field Trip.

Muusika ja tuntumad lood

Polisar kirjutas klassiruumist lapse poolelt vaadates ning kasutas täiskasvanuliku üleoleku asemel kitarri, suupilli, riime ja absurdi. Tema looming ulatub koolikaebustest ja koomilistest hoiatustest lihtsate armastuslauludeni. Teise rühma kuulub ka tema teise albumi tarvis 1977. aastal salvestatud „All I Want Is You“: Polisar nimetas seda eri kuulajaskondi kõnetavaks „lapsemeelseks armastuslauluks“. Loo lihtne akustiline kõla sobib nii lasteplaadile kui ka Juno animeeritud algustiitrite alla.

Edu ja tunnustus

Režissöör Jason Reitman leidis loo juhuslikult, kui otsis iTunesist teistsuguse pealkirjaga pala. Polisar oli peaaegu jätnud selle albumilt välja, kuid kolm aastakümmet hiljem kõlas lugu filmi Juno alguses. Heliriba, mille esimene lugu oli Polisari salvestis, sai plaatinastaatuse, seda müüdi üle miljoni eksemplari ja see võitis Grammy auhinna. Uus tähelepanu tõi Polisari juurde ka täiskasvanud, kes olid lapsena tema plaate kuulanud: 2008. aastal ütles ta, et saab iga päev e-kirju vaatajatelt, kes tunnevad loo ära oma lapsepõlvest.

Mis sai edasi

Polisari looming kasvas viimaks oma esimesest kuulajaskonnast suuremaks, kuid ei jätnud seda maha. Kahe plaadiga tribuutalbumile „We're Not Kidding!“ on koondatud kuuskümmend tema laulu, mida eri maailma paigust pärit muusikud esitavad omal moel hiphopi, folgi, džässi, roki ja klezmeri võtmes. Paljud neist esitajatest olid kuulanud Polisari lapsena, enne kui tulid tema laulude juurde oma häälega tagasi.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 26.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada