Sara Dallin ja Keren Woodward olid teineteist tundnud juba nelja-aastasest peale. 18-aastaselt lahkusid nad Bristolist ja kolisid Londonisse YWCA-sse; kui hostel oli sulgemas, pakkus Sex Pistolsi trummar Paul Cook neile odavat elamispinda Denmark Streetil. Nad keetsid veekeedukannus mune, ühendasid pärast öiseid väljaskäimisi kitarrid võimendisse ning laulsid Paul Cooki ja Steve Jonesi ansamblis the Professionals taustavokaali. Moeajakirjandust õppides kohtus Dallin Siobhan Faheyga ning kolmekesi hakkasid nad laule kirjutama ja demosid salvestama.

Nende esimene väljaanne „Aie a Mwana“ jõudis varakult BBC diskori John Peeli saatesse. Seejärel kutsus Terry Hall nad laulma koos Fun Boy Threega loos „It Ain’t What You Do (It’s the Way That You Do It)“, millega nad jõudsid esimest korda Ühendkuningriigi edetabeli esiviisikusse. Bananarama vastas žestile koostööga loos „Really Saying Something“. 1983. aasta debüütalbum „Deep Sea Skiving“ kinnistas nende koha: omatehtud rõivad, koolitamata esinemisstiil ja enda kirjutatud lood kuulusid sama palju Londoni postpungi kui lihvitud popi juurde.

Nad õppisid valima ka koostööpartnereid, loovutamata kontrolli ansambli üle. Steve Jolley ja Tony Swain aitasid kujundada lugusid „Cruel Summer“ ja „Robert De Niro’s Waiting“; hiljem pöördus Bananarama Stock Aitken Watermani poole, sest neile meeldis Dead or Alive’i „You Spin Me Round“. Koostöös valmisid „Venus“, mis tõusis USA-s esikohale, ja album „Wow!“. 1988. aasta alguseks oli algkoosseisu aeg siiski läbi: Fahey lahkus. Jacquie O’Sullivan liitus ansambliga, käis kaasa tuuril ja laulis 1991. aasta albumil „Pop Life“; pärast tema lahkumist jätkasid Dallin ja Woodward duona.

1990. aastatel muutus popmuusika õhustik ning ainult Prantsusmaal ilmunud 2001. aasta album „Exotica“ tähistas nende ärilist madalseisu. Dallin ja Woodward ei pidanud vähenenud tähelepanu siiski lõpp-punktiks. 2005. aasta album „Drama“ tõi nad looga „Move in My Direction“ tagasi Ühendkuningriigi edetabeli 20 parema hulka. Samal ajal hakkasid nad esinema koos live-bändiga.

Sõprus aitas lõpuks parandada veel ühe mõra. Fahey ühines 2017. aastal asutajatega väljamüüdud taasühinemisturneeks — see oli algkoosseisu esimene päris turnee. Pärast seda jätkasid Dallin ja Woodward taas duona. 2019. aastal andsid nad oma plaadifirma alt välja „In Stereo“; sellele järgnesid 2022. aastal „Masquerade“ ja 2024. aastal nelja aastakümmet koondav „Glorious“. Dallini sõnul on nende põhimõte selles ajajärgus lihtne: nad teevad kõike omas tempos ja omal moel. 2024. aasta aprillis esinesid nad London Palladiumis kolmel õhtul; neist kontsertidest valmis 2025. aastal „Glorious: Live in London“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga31 allikatKontrollitud 24.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada