Kuidas alustati

Van Buureni tee DJ-pulti algas plaatidest ja arvutitest. Kui tema ema võitis arvuti, õppis kümneaastane poiss BASIC-ut ning jälgis hiljem, kuidas onu ekraanil muusikajadasid loob. See haaras teda täielikult. Tantsumuusika kõlas mässuliselt, Jean-Michel Jarre ja Madalmaade mikser Ben Liebrand näitasid aga, kuidas meloodia ja elektroonika mahuvad samasse heliruumi. Ta hoidis õigusteaduse kraadi tagavaraplaanina ning venitas viimase õppeaasta pikemaks, samal ajal kui produktsioonide, remikside ja klubiesinemiste arv kasvas.

Tuntuks saamine

Tema muusika jõudis maailma varem kui ta ise. 2000. aasta veebruaris jõudis „Communication“ Ühendkuningriigi singliedetabelis 18. kohale. 2001. aasta juunis, kui ta töötas lühikest aega õigusbüroos, käivitas Van Buuren iganädalase saate „A State of Trance“. Sellest sai ühtaegu tema hääletoru ja töötuba: uued trance'i ja progressiivse muusika lood, kuulajahääletus ning esilekerkivad produtsendid jõudsid samasse ringi. 2003. aastal asutas ta koos Maykel Pironi ja David Lewisega Armada Musicu; nii sai tema muusikamaitsele raadiosaate kõrvale ka plaadifirma.

Muusika ja tuntumad lood

Meloodia on endiselt tema trance'i selgroog, kuid selle ümber mahub nüüd palju rohkem. Albumitele „76“, „Shivers“, „Intense“ ja „Embrace“ tõi ta poplauljaid, viiuldaja, džässtrompetisti ja rokkmuusikuid. Van Buureni sõnul jooksid kõik niidid kokku raadiosaates. See andis talle ruumi liikuda puhta trance'i piiridest kaugemale, ilma žanrist loobumata. Koostöö Trevor Guthrie'ga loos „This Is What It Feels Like“ tõi talle 2014. aastal tema ainsa Grammy nominatsiooni.

Edu ja tunnustus

2012. aastaks olid kuulajad hääletanud ta DJ Magi küsitluses viiel korral maailma DJ-de esinumbriks. Peagi nihkus mõõdupuu edetabelitest kontserdisaalidesse: 2013. aastal sai temast esimene tantsumuusikaartist, kes esines soolona New Yorgi Madison Square Gardenis, ning kontsert müüdi välja. Ent tema püsivaim saavutus võib olla vaatemängu taga peituv iganädalane harjumus: 2026. aastaks oli „A State of Trance“ jõudnud oma kahekümne viienda aastapäevani.

Mis sai edasi

Sama harjumus kandis ka hoopis vaiksemat muusikat. 2025. aastal avaldas Van Buuren klaverile ja keelpillidele loodud albumi „Piano“, millel oli neliteist originaalpala ja üks interpolatsioon; iga pala salvestati ühe võttega. Seal polnud biite ega drop'e. Tema sõnul polnud see tantsumuusikast eemaldumine, vaid tema teine külg. Pärast aastakümneid, mil ta oli hiigelpublikule muusikat järjestanud, salvestas ta oma uusima suure töö sõrmedega klahvidel ja ilma teise võtteta.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga36 allikatKontrollitud 30.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada