Kuidas alustati

Arlissa Ruppert sündis Saksamaal Hanaus sakslasest isa ja ameeriklannast ema perre ning kolis kuue kuu vanusena Lõuna-Londonisse. Muusika oli kodus igapäevane: ema laulis, isa mängis kuulmise järgi klaverit ja kitarri ning klaverist sai Arlissa põhipill. Esimese loo kirjutas ta neljateistkümneaastaselt. Kuueteistkümneaastaselt puudus ta A-leveli tundidest, et töötada Surreys koos laulukirjutajast partneriga, stuudioaja eest tasumiseks käis ta aga nädalavahetustel tööl Abercrombie & Fitchis. Üheksateistkümneaastaselt sõlmis ta lepingu London Recordsiga ning hiljem hakkas tema karjääri korraldama Roc Nation.

Tuntuks saamine

Esimese avaliku läbimurde tõi talle demoversioon. Nas kuulis lugu „Hard to Love Somebody“ ja palus võimalust lisada sellele oma värsid; nende ühine versioon ilmus 2012. aastal. Seejärel avaldas Arlissa esimese soolosingli „Sticks & Stones“ ja pääses BBC Sound of 2013 pikemasse kandidaatide nimekirja. Oodatud debüütalbum jäi siiski ilmumata. Hiljem kirjeldas ta mänedžmendikorraldust, mis hoidis teda tagasi, ning kuvandimuutust, mis talle ei sobinud. Laulud jõudsid kavandatud algusest kaugemale: Nelly Furtado tegi loost „Sticks & Stones“ kaveri ning Arlissa kirjutatud materjal jõudis BTS-i loosse „Spring Day“.

Muusika ja tuntumad lood

Püsivaks teljeks jäid võimas, hingestatud hääl ja vahetu kirjutamislaad. Alguses soovis ta loomulikku kõlapilti – suuri trumme ja päris instrumente – ning nimetas oma mõjutajatena Peter Gabrieli, Kate Bushi ja Regina Spektorit. Kuigi ta püüdis kõlada eemalolevalt, jäi südamevalu ikka kuuldavale. Observerile ütles ta: „Püüdsin teha midagi omapärast, kuid lõpuks valasin ikkagi südame välja.“ Laulu „Hearts Ain't Gonna Lie“ akustiline versioon levis sõltumatult, enne kui Jonas Blue töötles selle hoogsaks tantsulooks. 2018. aastaks olid tema akustilised salvestised kogunud kogu maailmas üle 25 miljoni kuulamiskorra. Samal aastal kõlas tema hääl looga „We Won't Move“ filmi „The Hate U Give“ heliribal.

Mis sai edasi

Kahe plaadilepingu järel tundis Arlissa, et tema kõla ja kuvandit suruti kitsamatesse raamidesse, seega oli sõltumatus enamat kui äriline muudatus. 2021. aasta EP „The Lovers“, mis sai nime tema sünni tarokaardi järgi, alustas seda vabamat ajajärku. Los Angeleses tegutseva muusikuna veetis ta suure osa 2021. aastast vaimsusega taas sidet luues ja oma loomingut ümber hinnates. 2022. aastal järgnesid „Pieces“ ja „Melody“, 2023. aastal ilmus tema debüütalbum „The Open-Hearted“, mis väljendas seni kõige täielikumalt tema enda suunda. Pärast viimasest plaadilepingust lahkumist sõnastas ta selle nii: „See oli esimene kord, kui tundsin end täiesti vabana looma kõike, mida soovisin.“ 2024. aastal avaldas ta „Only Sorry“, „Same Road“ ning loo „Hearts Ain't Gonna Lie“ uue versiooni; 2026. aastal alustas ta albumiprojektiga STARLET HARLOT, avaldades järjest uusi singleid.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 25.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada