Aretha Louise Franklin sündis 1942. aastal Memphises ja kasvas üles Detroitis, kus tema jutlustajast isa C. L. Franklin juhtis New Bethel Baptist Churchi kogudust. Ta õppis kuulmise järgi klaverit mängima, laulis seal soolot ning käis teismelisena gospelmuusikuna ringreisidel. Kirikus omandatud fraseerimine, küsimuse-vastuse võte ja enesekindel väljenduslaad jäid tema ilmaliku loomingu lahutamatuks osaks.

Kaheksateistkümneaastaselt kolis Franklin New Yorki ja sõlmis lepingu Columbiaga. John Hammond salvestas temaga nii džässi, bluusi, levistandardeid kui ka muusikalilaule: erakordne hääl oli selgelt kuulda, kuid sellele ei leitud veel iseloomulikku kõla. Murrang saabus pärast seda, kui ta liitus 1966. aastal Atlanticuga. 1967. aasta salvestussessioon FAME Studioses Muscle Shoalsis andis loo „I Never Loved a Man (The Way I Love You)“ ning tõi tema klaverimängu ja gospelist pärit jõu kokku napilt kõlava lõunaosariikide rütmisektsiooniga.

Otis Reddingi loo „Respect“ tõlgendus tegi selle jõu kõigile kuuldavaks. Franklini 1967. aasta salvestis jõudis edetabeli esikohale, tõi talle kaks esimest Grammyt ning kujunes nii kodanikuõiguste kui ka naisliikumise hümniks. Franklin mõistis selle tähendust inimliku vajaduse, mitte kuulsuse kaudu: tema sõnul vajavad ja tahavad kõik austust, olenemata sellest, kas nad on mees või naine, mustanahaline või valge, sest see on inimese põhiõigus. Vabadusvõitlusega sidusid teda nii muusika kui ka isiklikud suhted: Martin Luther King Jr. oli tema isa sõber ning Franklin laulis 1968. aastal Kingi matustel.

Ka edu kõrgpunktis ei katkenud tema side kirikuga. Franklin veetis 1972. aasta jaanuaris Los Angeleses kaks õhtut New Temple Missionary Baptist Churchis, salvestades teost „Amazing Grace“ koos pastor James Clevelandi ja kooriga Southern California Community Choir. Valminud kontsertalbum võitis Grammy ja sellest sai kõigi aegade müüduim gospelalbum. Veel tähtsam oli see, mida album kinnitas: gospel ei olnud kostüüm, mille ta oli poptäheks saades kõrvale heitnud, vaid tema muusikalise väljenduse mootor.

Franklin tõestas ikka ja jälle, et tema kindel käekiri kandis ka teistsugustes oludes. Pärast 1980. aastal Arista Recordsisse siirdumist tegi ta koostööd Luther Vandrossi ja Narada Michael Waldeniga ning kandis sama enesekindluse tänapäevasesse produktsiooni sellistel salvestistel nagu „Jump to It“ ja „Freeway of Love“. Duett George Michaeliga „I Knew You Were Waiting (For Me)“ tõi talle veel ühe Grammy. 1987. aastal võeti ta esimese naisena Rock & Roll Hall of Fame'i liikmeks. Soulikuninganna nimetus jäi talle külge, sest ta suutis muusikalist ümbrust vahetada, ilma et oleks loovutanud kirikus kujunenud identiteeti.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga33 allikatKontrollitud 20.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada